ITSPEA: Rick Falkvinge ja Christian Engström „The Case for Copyright Reform“

Alustuseks natuke allikakriitikat. See raamat on kahe Rootsi Piraadipartei MEPi Rick Falkvinge ja Christian Engströmi osa lobitööst Euroopa Parlamendis ja seetõttu ei saaks seda võtta kui kahe sõltumatu autori poolt kirjutatud ettepanekuid, mida koolitöös võiks refereerida skaalal: teostatav/teostamatu või hea/halb. Ideoloogiliselt võib hukka mõista või heaks kiita piraatide soovi dekriminaliseerida autoriõigusega teoste levikut, ent kriitikud näevad partei soovide tulemusel sisuloojate motivatsiooni vähenemist, kuna nende intellektuaalomandi tarbimine ei garanteeriks enam oodatavat tasu. Piraadipartei on oma juurtelt liigitatav nn üheteemaparteiks, mille eesmärkideks on dekriminaliseerida autoriõigusega kaitstud teoste kopeerimine ja reprodutseerimine. Ajapikku on partei haaranud endale uusi teemasid, mille püüd on laiendada ideoloogia kandepinda. Partei on saanud alguse Pirate Bay veebikeskkonnas, mis vahendab torrenteid.

Aga raamatu juurde.

Võrrelda aga failide jagamist ajalooliselt avaliku raamatukoguga on veidi nihkes võrdlus, sest raamatukogud tegutsevad avalikes huvides ning maksavad autoritasu. Avalikud raamatukogud võivad täna Euroopas laenutada audiovisuaalseid tooteid, tagades autorile selle eest tasu. Selle teostamine on paraku keeruline, kuna tootjaid on palju ja raamtukogud ei jõua füüsiliselt kõigi tootjatega suhelda.

Piraadipartei mudel ei kõnele autoritasust või kui, siis väidavad nad, et see ei muuda äriloogikat. Raamatukogude tasu maksmist reguleerib EP ja Nõukogu direktiiv 2006/115/EÜ.

Piraadipartei ja käesoleva raamatu probleemistik Eesti näitel on kinni tänases Autoriõiguse seaduses ja tehniliselt kinni üksiku maaraamatukogu raamatukogu hoidja võimekuses suhelda näiteks Eminemi teoste esindajaga.

Üksikisiku tasemel Eestis võimaldab seadus reprodutseerida isiklikuks otstarbeks, mis ei laiene juriidilistele isikutele, st tegelikkuses inimest ei karistata, kui ta teost ei muuda kättesaadavaks kolmandatele isikutele ega kasuta teost ärilisel eesmärgil. Teoste reprodutseerimine ja levitamis eesmärgil avaldamises on Tallinna Ringkonnakohtu lahendis (Kristjan Luik vs Eesti Fonogrammitootjate Liit, 01.06.2012) öeldud, et levitamise ja õiguseta avalikuks kättesaadavaks tegemiseks puudub üksikisikul õigus. Kohus mõistis Luigelt välja kahjutasu EFLi kasuks, põhjendades kahjutasunõuet arvutusega, mis tugineb saamatajäänud tasule nendelt allalaadijatelt, kes Pirate Bay’s laadisid muusikat tasuta alla. Ehkki tegemist ei ole Riigikohtu lahendiga, on see pretsedent, mis Eesti õigusruumis minu arvates loob mõned paradoksid, millega argumenteerib Rootsi Piraadipartei.
 
Rootsi Piraadipartei on raamatus seisukohal, et failide levitamine peaks olema vaba mitteärilisel eesmärgil.

Piraadipartei põhiline eeldus on see, et muusikateos on bitijada, millel on küll seos autoriga ent partei jätab argumentatsioonist välja autori õigustatud ootuse tasule oma intellektuaalse loomingu eest. Minu viidatud kohtulahend (Luik vs EFL) Eestis siiski eeldab, et autoril on õigustatud ootus tasule. Kui Piraadipartei vaba failijagamise võrrandisse lisada autori õigustatud ootus tasule, siis läheb failide jagamise vabaduse nõude teostamine keeruliseks, kuna puudub tuvastatav seos (makse tarbijalt-müüjale või müüjalt-tootjale) ja seetõttu arvan, et ka partei järgmised nõuded (autoriõiguse lahutamatus teosest) muutuks tühiseks, kuna partei käsitleb sisu neutraalse bitijadana, mitte intellektuaalse omandina. Eesti seadusandlus möönab, et reprodutseerimine indiviidi tasandil on lubatud, kuid ei tolereeri jagamist, kuna sellega kahjustatakse intellektuaalomandi omaniku õigustatud ootust tasule. Minu isiklik arvamus on see, et autorile peaks jääma õigustatud ootus tasule ja näiteks Spotify on samm selles suunas, et intellektuaalomandi omaniku õigusi ei riivata ja failivahetus kui viis  iseenesest muutub muusikateoste tarbimisel ühel hetkel väheoluliseks.

Piraadipartei nõuab 20 aastat autoriõigusi alates avaldamisest praeguse 70 aastat pärast surma asemel. See loob eelduse, et kui Arvo Pärt loob teose, siis “kunst kuulub rahvale” veel tema eluajal ja tal puuduks õigus saada tasu teoste eest (autori materiaalne õigus) nt “Spiegel im Spiegel” või “Tabula rasa” ning kaotaks ka isikliku õiguse teostele, kuna teosed on avaldatud varem kui 20 aastat tagasi. See jällegi kahjustab minu arvates autorite õigusi oma loomingu isiklike ja materiaalsete õiguste omamisel.

Autoriõiguse registreerimine pärast 5. avaldamisaastat. Aga, mis saaks siis, kui autor sureb vahepeal? Ma ei pea siin silmas mitme autori poolt loodud teoseid.

Vaba samplimine. Siin on minu arvates läbirääkimiste koht. Samplimisel puudub reeglina otstarve kui seda ei tehta levitamise eesmärgil. Kellele kuuluvad virtuaalmängude sämplid, kas see on uus looming kellegi teise loodu arvel või mitte? Eestis mul ei õnnestunud leida ühtki kohtulahendit sel teemal. Sämplimine, kui see ei kahjusta autori varalisi õigusi, arvan, et võiks olla lubatud. Siinkohal jällegi ei tohiks ära unustada, et sämpel ei ole bitijada, vaid siiski intellektuaalomand.   

DRMi keelustamine. Minu arvates peaks läbi vaatama koha, kus DRMi kasutatakse avalikes huvides ja autoritele jääb võimalus saada tasu oma teoste eest. Raamatukogude näide on siinkohal ilmekaim. Näiteks, iga raamatukogu peaks täna eraldi sõlmima lepingu filmi või muusikatootjaga – see pole Eesti võimekuse juures lihtsalt teostatav. Samuti on probleem selles, et raamatukogud ei tohi säilitada e-raamatuid, et neid kohapeal kasutusse anda, samuti e-raamatute kasutusõigusi osta. Samuti ei tohi raamatukogud näidata õppeeesmärgil kooliõpilastele filme, kuna see eeldaks kokkulepet tootjaga. DRMi keelustada ei ole otstarbekas, kuna see rikuks autori varalisi ja isikulisi õiguseid.

Minu hinnangul lähtuvad Rootsi Piraadipartei ettepanekud valedest eeldustest ja läheks vastu Eesti Vabariigi põhiseadusega (§ 39), mis omakorda tugineb Euroopa õigusele. Autorit ei saa lahutada teost ning tema varalisi ja isikulisi õigusi ei tohiks käsitleda rahva omandina. Need on pärit teisest ideoloogiast. Olen seda meelt, et see ei tähenda, et autoriõigusi võiks kuidagi monopoliseerida või sel teemal anda suurkorporatsioonidele eeliseid, ent praegune olukord samas ei ole ka rahuldav, kus näiteks raamatukogud ei saa tegutseda avalikes huvides, kuna DRM ja suhtlus tootjatega piirab võimalusi avalikes huvides tegutseda.

Kasutatud linkide loetelu:
http://www.pohiseadus.ee/pg-39

http://www.nlib.ee/public/documents/raamatukogule/ao/UUSAutorioiguse_seadusest_tulenevad_praktilised_probleemid_raamatukogudes_ja_nende_lahendamise_ettepanekud.pdf

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/110_112/kohaliku-failivahetusportaali-omanik-sai-kriminaalkorras-karistada.d?id=46307297

http://www.postimees.ee/743786/veebis-heliteoste-loata-levitamine-toi-karistuse
http://www.kristjanluik.ee/wp-content/uploads/2013/05/RKkohus.pdf

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s