Miks hümni ei tohi enam interpreteerida?

Hümni reguleerimine on näide sellest, kuidas riik asub kaitseseisundisse ning piirab mõtlemis-, interpreteerimis- ja väljendusvabadust viisil, mis manifesteerib üht olulist ja sümboolset teksti ja viisi, luues ala, kuhu looming ja loovus ei tohi tungida. Miks?

Loen EKRE esitatud eelnõust, et hümni tahetakse reguleerida.

Selle eelnõu seletuskirjas on öeldud, et “seadusel puuduvad sotsiaalsed, sealhulgas demograafilised mõjud, mõjud riigi julgeolekule ja
välisuhetele, majandusele, elu- ja looduskeskkonnale, regionaalarengule, riigiasutustele ja kohalikule omavalitsuse korraldusele.”

Küll aga puudutab see minu meelest tugevalt mõtlemis-, väljendus- ja interpreteerimisvabadust. Näiteks, kui keegi luuletaja tuleb välja luuletusega:

Mu isamaa, mu õnn ja rõõm,
kui kaunis oled sa!
Pärast Iklat, eile käisin Toompeal,
see suure laia ilma peal.
Mis mul nii armas oleks ka,
kui tulumaksupoliitika.

Kui nihkes ja milline peab olema interpretatsioon, et seda võib lugeda hümni teotamiseks? Eelnõu § 5. Eesti Vabariigi hümni teotamise keeld “Eesti Vabariigi hümni ei tohi teotada. Eesti Vabariigi hümni teotamise eest võetakse vastutusele karistusseadustiku § 245 alusel.”, mille eest võib maksimaalselt juba praegu kehtiva seadusandluse puhul saada 1-aastase vanglakaristuse?

Samuti on üsna kitsalt piiritlev viis, kuidas esitada hümni. § 4:

“Eesti Vabariigi hümni esitamisel seistakse püsti. Eesti Vabariigi hümni laulmise ajaks paljastavad tsiviilriietuses meesterahvad oma pea ja vormikandjad tõstavad käe au andmiseks vormimütsi juurde.”

Miks on sellist asja reguleeritud üldse ja peab üldse reguleerima? Miks ei võiks kultuur ja kehtivad normid ning isad-emad ning õpetajad anda edasi lastele, kuidas on kombeline ja kuidas ei ole, jättes vabaks interpreteerimis ja protestiruumi? Kas eesti kultuur ja omariikluse sümbolid on nii nõrkadel alustel, et seda tuleb määratleda tasemel, kuidas võib esitada hümni? Kas hümni tuleb nüüd, pärast seaduse jõustumist lipuheiskamisel vabariigi aastapäeval õues -28C külmaga laulda kõrvapõletikuga paljapäi – vastasel juhul on tegemist seaduse rikkumisega? Poeglapsed, kõndimisvõimetud, õigeusupreestrid, tummad, kurdid, kätest liikumisvõimetud? Kuidas nemad peavad hümni esitama?

Õnneks ei ole helistike ning muusikastiilide kallale mindud: kas jazz või bossanova stiilis hümni interpreteerimisel on teotamine või mitte? Lätis näiteks on.

Eelnõu seletuskirjast tuleb välja, et hümn on seaduse tasemel reguleeritud Austrias, Hispaanias, Hollandis, Horvaatias, Itaalias, Kreekas, Küprosel, Luksemburgis, Lätis, Poola, Rumeenias – ülejäänud, kes reguleerinud on, on reguleerinud põhiseaduse artikliga. Ainult kaks riiki, Austria ja Holland on maailma pressivabaduse indeksilt 2017. aasta seisuga Eestist eespool, ülejäänud kõvasti tagapool. Soome, näiteks ei ole hümni kasutamist pidanud vajalikuks reguleerida.

Lätis on mindud lausa niikaugele, et reguleeritud ära hümni esitamine üksi vs kooris, selle interpreteerimine iroonilisel viisil, mille näite ma tõin enne, samuti mis helistikus võib hümni esitada ning milliseid interpretatsioone ei või sellest teha.

Hümn on oluline riiklik sümbol, kuid sellest ei tohiks teha asja ja mõtet, millega ei või mängida või interpreteerida. Teotamine – kust algab piir – võiks jääda kultuuri reguleerida.

Advertisements

Kellele on vaja neljarealist Tallinn-Tartu maanteed?

Et saada aru, mis toimub Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa maanteel, võtsin nädalavahetuse hobiprojektina politsei.ee lehelt kõik teemakohased uudised õnnetustest 8-aastasest vahemikust 2010-2017 ning sain tekstianalüüsi abil sissevaate, mis toimub maanteel, kus on neljandik Eesti liikluskoormusest. Panin peale oma tagasihoidliku hackermode’i ja leidsin nappidest andmetest üsna huvitavaid probleeme, mida tahaks siinkohal jagada ja mis loodetavasti lahenduse saavad.

Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa maantee on Eesti pikim 287,893 km maantee. Maantee algab Tallinnas Ants Laikmaa tänavalt, kulgeb 5,505km Tallinna piirini ja lõpeb ristumisel Riia–Pihkva maanteega.

Mitmed inimesed saavad aru, et on probleem, näiteks see emotsionaalne lugu Postimehes, maantee Tallinn-Tartu vaheline lõik oleks vaja ehitada neljarealiseks, samas on ka vastuväitjaid, kes arvavad, et see on raharaisk. Avalikku infot olukorra kohta Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa maanteel on üsna keeruline leida, tahtsin vähemalt enda jaoks saada teada rohkemat lihtsalt ajakirjanduses ilmuvate emotsionaalsete hüüatuste taga.

Otsustasin, et uurin mulle lihtsasti kättesaadavaid andmeid. Parim, mida ma selleks teha sain oli käia üle politsei.ee leht, kirjutada veebibot, millega käisin üle ‘Uudised’ kategooria ning tõmbasin andmeanalüüsiks ‘Liiklusinfo’ kategoorias olevad artiklid, kus oli sees fraas “Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa” ja eraldasin selle regulaaravaldiste ja otsingute abil info teistest õnnetustest vahemikus 2010-2017. Tööriistadest ja skriptidest kirjutan pikemalt postituse teises osas. Töötlesin uudiseid statistiliselt ja tegin huvitavaid leide, mida tahaks jagada.

Vaade kaugelt

2010. kuni 2017. aasta lõpuni sain kätte 311 liiklusõnnetust, mis tähendab, et 8 aasta peale keskmiselt iga 9.38 päeva tagant juhtub teel midagi, millega on põhjust politseid informeerida – keegi saab vigastada. Õnnetuste arv aasta-aastalt on siiski liiklusinfo põhjal vähenenud, kuid siis jälle kasvanud, kõige vähem oli õnnetusi 2015 – 25, kõige enam 2011 – 47. 2016 kasvas õnnetuste arv 40-ni, et langeda aasta hiljem keskmisest madalamani 35-ni. Keskmiselt on õnnetusi selles vahemikus infos 38.87/aastas.

Seega ei ole õigus neil, kes väidavad, et õnnetuste arv Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa peal on vähenenud – ei, õnnetuste arv on viimase 2 aasta jooksul kasvanud.

Mis kella ajal on kõige ohtlikum liigelda?

Tuleb välja, et kõige ohtlikum on Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa vahel liigelda alates kella 23.00-st, keskööl õnnetuste arv on vähenenud ning tõuseb uuesti keskpäevaks. Kui päevasel ajal liigelda, siis kõige ohutum on viibida sel teel kell 11-12 ja kell 13-14, kõige ohtlikum kell 16-18 vahel. Kui sõit õhtusele ajale jätta, siis tasuks liigelda kell 22-23 vahel, kui õnnetusi on kõige vähem juhtunud.

Screen Shot 2018-02-05 at 17.56.02

Nädalapäevade valikul on kõige ohtlikum liigelda nädalavahetusel, ohutumad päevad esmaspäeva ja huvitaval kombel ka kolmapäev.  Seega, ärge sõitke nädalavahetustel kell 17. 

Screen Shot 2018-02-05 at 17.57.33

 

Õnnetuste arv kuude lõikes näitab seda, et vähem on õnnetusi veebruarist-aprillini ja oktoobris, kõige hullem aeg on augustis ja jaanuaris.

Screen Shot 2018-02-05 at 17.57.40

 

Üks võimalik oletus sellele on, et inimesed muutuvad augustis soojade ilmadega hulljulgemaks, jaanuaris on kehvad teeolud ning märts-aprill ning oktoober on rehvide vahetamise aeg, kui sõidetakse ettevaatlikumalt. Veebruaris tasuks ehk otsida seoseid ilmaga.

Kus toimuvad õnnetused

Jagasin teekonna 5-kilomeetristeks lõikudeks ning arvutasin õnnetuste toimumise sageduse neil lõikudel. Siit tuleb välja huvitavaid andmeid.

Screen Shot 2018-02-05 at 17.57.48

Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa teel on keskmisest (5.29 õnnetust lõigu kohta) kaks korda rohkem õnnetusi kilomeetritel 30-34 (Aruvalla – Kose lõigul Saula ja Kolu vahel, 10), 130-134 (Põltsamaal, Puhu risti – Kaliküla, 11), 150-155 (10), 170-174 (Kärevere-Tartu, 10). Eriti hull on lugu 190-194 km (Ülenurmest 4km Võru poole), kus on ligi 4x rohkem õnnetusi keskmisest (19).

Mõtleksin ilmselt, mida nende lõikudega teha kiiremas korras, et õnnetusi vähendada ja probleemi kõige valusamad kohad lahendada.

Kes saavad surma

Kuna õnnetuste kirjeldused ei kajasta lõplike surmade arve, kes on haiglas surnud, kuid liiklusinfos on reeglina öeldud, kui keegi suri kohapeal, siis kurb tõde on, et kohapeal on surma saanud 8 aasta jooksul 29 inimest, 2 kohapeal hukkunuga õnnetusi on olnud 4. Viimane inimestest hukkus 2016. aastal.

Ainult üks surmajuhtumiga lõppenud on toimunud Võru-Luhamaa vahel. Ülejäänud surmad on kõik toimunud Tallinn-Tartu vahelisel lõigul.

2+2 teel on saanud selles ajavahemikus surma kohapeal 2 inimest, neist 1 jalakäija, kes on teele sattunud, üks kolmerattalise mootorsõidukiga sõitja. 85-90 kilomeetrini ei ole surnud ühtegi inimest – teisisõnu, autoga liigeldes on neljarealine tee turvalisem, jalakäijale ilmselt mitte.

Vigastuste puhul ei ole detailseid andmeid, kiireks analüüsiks vaatasin seda, milliseid fraase mainitakse seoses vigastustega. Tartu-Ülikooli kliinikumi on mainitud (101 mainimist) ja Põhja-Eesti regionaalhaiglasse (57 mainimist), kodusele ravile (40 mainimist).

Screen Shot 2018-02-05 at 17.57.55

Kuidas õnnetused juhtuvad

Analüüsisin teksti ja eraldasin kõik tekstis olevad 2-,3- ja 4-sõnalised fraasid, vaatasin tulemuse läbi ning kategoriseerisin. Õnnetuste ja manöövreid on õnnetustes kõige enam ülekaalukalt kokkupõrkeid, teisisõnu vastasuunda kaldumisi või kõrvalteelt peateele liikumisel, samuti on tagant otsasõite. 5-l juhul on alkoholi mainimist.

Ehkki tagant otsasõite neljarealine tee ei väldi, siis vastassuunda kaldumisi, kokkupõrkeid ja teelt väljasõitmisi on võimalik vähendada.

Screen Shot 2018-02-05 at 17.58.04

 

Mida võiks kõigest sellest järeldada

Olen tihedamini liikunud Tallinn-Põltsamaa vahel aastatel 2012-2017, viimase aasta jooksul, mil Pärnus elan, mitte väga tihti. Minu järeldused põhinevad politsei.ee liiklusinfol ja seega ei ole see kindlasti lõplik tõe allikas, kuid siiski mingi sissevaate pakub. Kindlasti saaks analüüsida veel ja leidsin ka teisi huvitavaid seoseid, näiteks nime või automargi kohta, panen selleks välja ka andmefaili, et huvilised saaks ise edasi uurida.

Minu jaoks said järgmised oletused kinnituse 

  • Õnnetuste arv 8 aasta jooksul ei ole viimasel kahel aastal kahanenud, vaid kasvanud liiklusinfo põhjal. On vale väita, et õnnetused on kahanenud
  • On vale väita, et neljarealine ei mõjuta kuidagi kohapeal surmaga lõppenud liiklusõnnetusi
  • Palju on kokkupõrkeid ja vastassuunda kaldumisi, mida saaks vältida
  • Neljarealist teed on Tartu-Tallinna vahele vaja pikemas perspektiivis, selleks tuleb raha leida ja ära teha, sellega vähendame surmade arvu.
  • Tuleks kiiresti lahendus leida lõikudele, kus on õnnetuste arv 2-4 korda keskmisest kõrgem
  • Ära sõida kell 23.00 ja 00.00 vahel sel teel, samuti augustis tuleb rahulikult sõita
  • Avalikud andmed võiksid olla kergemini ligipääsetavad, et ei peaks vasktorudest läbi pugema

Lõpetuseks kutsun üles tasakaalukalt liiklema ja arvestama teistega. Laupkokkupõrkeid pole kellelegi vaja.

Milliseid tööriistu kasutasin

  • Andmete kraapimiseks politsei.ee lehelt kasutasin PHP skripti ja lokaalset serverit
  • Tabeltöötluseks Google Drive’i Spreadsheete
  • Kasutasin regulaaravaldiste testimiseks RegExr’i
  • Teksti fraaside töötluseks Textalyserit

Andmefaili leiad siit.

Testimine Keri saarel 59°41′57″ N, 25°1′16″ E

Sõit kõrge lainega merel lõpeb minu jaoks alati ühtmoodi halvasti, ent mis seal salata, kutse Eesti ühele põhjapoolsele Keri saarele kaugtöökontorisse on ürgsem kutse, kui seda on üle kahenädalane merimatka Helsinkisse.

Ilmunud Proeksperdi ajakirjas Hello World septembris 2015

Ja kuigi põline maismaarott ja Lõuna-Eesti asukas, on meri mind alati magnetina tõmmanud. Parasjagu on käimasolevas sprindis võimalik organiseerida tööd nii, et saan lubada endale Tallinna lahel tunniajast Ameerika mägedel sõitu Tõnu Jaansoo Kaisla 500HT-ga ning töötada sealt, kus parasjagu minu must spordikott riiete, söögiga ja sülearvuti on. “Mul on signaalraketid ka kaasas,” ütleb Tõnu enne merereisi algust. See ei lohuta mind just palju, sest juba Leppneeme sadamas nähes, kuidas Tõnu paat üles alla kõigub 10 m/s tuules, tean, et seekord lõpeb kõrge lainega sõit tõenäoliselt mao tühjenemisega.

Hiivame asjad kiirelt paati, viipan mind sadamasse toonud Toomas Joametsale käega ning asume teele. Tõnu on lõhkunud ära kõrge lainega küljetule ning proovib seetõttu paati kiiresti akvatooriumist välja juhtida, et saame asjad ära kohendada ja paadi ninasse lükata. Sõit läheb oluliselt hullemini, kui ma ootasin. Lendame paadiga läbi lainete ning maandume kolakaga lainepõhja – ime, et Kaisla vastu veel peab, kuna põrutused on kõvad. Tõnu juhib paati osavalt, sõites lainesse valitud kiirusega ja kui on selge, et saame lainepõhjas tunda mere jõudu, vabastab gaasi. Pidevalt käivad kojamehed edasi-tagasi, pühkides vee paadi pisikesest akna pealt. Hoian kramplikult lauast kinni ning tunnen, et otsaesine läheb niiskeks. “Kormoran,” näitab Tõnu. Lendaski minema. Ma ei suuda isegi ühmata vastu. Kolmveerand tunni pärast hakkab paistma Peeter I aegne majakas ja selle kõrval kivist elumaja. 50 hobust, mis meid läbi vee on 15 km/h kandnud 19 kilomeetrit rannikust, 30 kilomeetrit Sõpruse kontorist eemale, võtavad nüüd vaiksemad tuurid, laine on rahunenud ning jõuame kaldale lähedale. Vahepeal öögin. Tõnu võtab raadioga ühendust saarele, kus ees otab Juri Krainjukov ning ütleb, et jõudsime kohale.

Kui me peale tunniajast meresõitu Kerile jõuame, ootab meid kaldast paarikümne meetri kaugusel kummipaat, mida tuleb mere peal pumbata, et jõuaksime kividest palistatud kaldale. Istun veel Kaisla peal ja ei suuda midagi teha. Mõtlen, et neil, kes püüdsid kunagi vabasse maailma meritsi minna, oli ilmselt valida, kas oksendada mõned tunnid või jääda eluks ajaks vangi. Mul nii raskeid valikuid õnneks ei ole, ma olen vaba liikuma ja valikuid tegema. Ühel hetkel sunnin end püsti tõusma ning mõtlen, kas nüüd või mitte kunagi. Sisikond seekord ütleb: “Nüüd!” Võtan asjad ning tõmbame end kummipaadiga nööri mööda kaldale. Tõnu läheb teisele ringile ja toob kotid, mille Jana kaasa andis. Ma tunnen, et jalg veel väriseb ja ei kanna mind päris hästi, kuid asume mööda kive rannale kõndima. Juri aitab asjad sisse kanda.

Nurkadest murenenud kiviplaatidest trepp juhatab meid saare lääneosas suure lubjatud, kõrge ühekorruselise majani, mis tervitab külalisi venekeelse teatega “проход держать свободным”, edasi sisse astudes ütleb järgmine silt, et majas on näitus. Elumaja on tagasihoidlik, paremal asuv köök ja ruumid on oma parimad päevad veetnud vähemalt pool sajandit tagasi ning lagedest koorunud soome papp annab aimu, et kunagi on katus läbi lasknud. Põrandatelt murenev värv ja kulunud vaibad annavad aimu sellest, et kontsi siin ei tasu daamidel kanda.

IMG_4107

Viin asjad tuppa ning läheme toome Tõnuga kummipaadi paadikuuri. Uurin, kuidas ta saarevahiks sai: Tõnu oli suvel erinevaid Eesti saari läbi sõitnud ning avastanud Keri ja kalendri keri.ee lehel, kus ennast saarevahiks kirja sai panna. Saarel on vahemaad lühikesed, näiteks kui minna elumajast tuletorni, tuleb kõndida kõigest 191 meetrit, mis on pea pool saare pikkust. Muud distantsid on veelgi väiksemad. Päike hakkab seejärel paistma ja laine merel tasapisi maheneb.

Kirjanik Tõnu Õnnepalu veetis oma eelmise aasta Vilsandil, vormis mõtetest “Lõpetuse ingli”, vaidles Tolstoiga kunsti üle ning jõudis välja eesti kultuuri süvakihtideni. Üksikul, kaugel saare peal elamisel on vist mingi ürgvägi, mis annab oma olematu puistu, tormise mere ning askeetiliku taimestiku keskel edasi üdini aegadekauge mustri, mida tundsid juba meie esivanemad, kes elasid rohkem kui meie loodusega koos kui meie. Tarkvara arendus on samavõrd loominguline töö kui kirjandus ja kunst ning sama testiminegi, samavõrd maagiline – ühtäkki lõpptulemus töötab. Või siis tuleb parandada. Loodus ja tehnoloogia on Keril põimunud, saame elektrit tuulegeneraatorist ja päikesepatareidelt ning peseme nõusid mereveega. Soovin endas tunda seda looduse ürgkeelt, tunnetada osakest saarest, häälestuda, testida, kohata loomingulist plahvatust ning samas luua väärtust ettevõttele ja kliendile. Miks ma õigupoolest läksingi Kerile?

Avastan edasi tuletorni ning klõpisin kiirelt mõned pildid. Saarel on detaile, mis on jätnud siia märgi elust ilma kohustuseta: kaks valget tooli rannal, vana maja ning paadikuur. Tuletorn, kus vana on saanud kokku kaasaegse tehnikaga. Roostes käru elumaja kõrval, mille peal on grillrest. Nolifer, peaks tägima ära selle elu siin. Majas on kaks ülimalt huvitavat tuba, ühes on vana tehnika ning kompositsioon lambist, raadiost ja toolidest, teises maja otsas olevas toas kõneleb külalisteraamat ning seinte peal vaatavad vastu söejoonistused eri rahvustest inimestega. Aken on vanaks pildiraamiks tuletornile.

Juri ja Tõnu töötavad tuletorni tipus. Seal on platvorm, kuhu mahub kuni viis inimest ning jõuan arvamusele, et ülimalt loominguline plahvatus toimub selle tule kõrval, kui on võimalik kirjutada koodi või tarkvarast vigu taga ajada. Otsustan, et proovin sedasama.

Elumajas jalutab vastu kollane, valge kõhu ja koheva sabaga kass Villimar, kes on siia koos Tõnuga tulnud. Villimaril on vist kõht tühi, Tõnu annab talle süüa. Eelmisel õhtul oli Villimar kadunud ning Tõnu oli leidnud ta lõpuks paadikuurist. Istun ja teen lahti Jira ning vaatan, mis mulle Säilä sprindi seis ütleb, annan töökaaslastele Skypes märku, et olen saarel, elus ja terve. Saan VPN tunneliga tööd teha ning mõtlen sellele, et kogenud arendaja Aivar Vaalmal on õigus, kui tõi välja eelmisel retrol, et peagi muutuvad multi-tiimid, kes asuvad maailma eri otstes ja peavad suutma tarnida tarkvara kliendile, aina olulisemaks. Tööharjumusi tuleb muuta ja suhtluskultuur muutub oluliseks. Nendin, et ei ole vist suurt vahet tõesti, kus kohast tööd teha. Siiski on minu jaoks oluline grupitunne, kuuluda tiimi. Avastan aknalaualt Oscar Wilde “The Picture of Dorian Gray” ja veel ühe raamatu, B. Danielsson “Õnnelik saar”. Seina peal on kirjas saare ajalugu, keegi on kunagi teinud siia restorani ning toonud ka naabersaar Pranglilt külalisi. Keril on ka osake II maailma sõja aegset minoori, mälestusmärk Soome lennukist Kalevast, mille tulistasid NSVLi sõjalennukid alla 1940. aasta 14. juunil. Väidetavalt proovis selle lennukiga lahkuda Eestis Konstantin Päts.

Mõne aja pärast lähen koridori ning Tõnu palub mul mitte edasi liikuda, kuna toas on ritsikas, keda ta üritab välja suunata. Saan ritsikast pildi kätte, kuna ta püsib liikumatult, varsti õnnestub Tõnul ta välja juhtida. Õhtul enne päikeseloojangut tantsivad ritsikad heintes.

Õhtul asub Tõnu uuesti teele, kuna mandrilt tulevad veel siia Erkki Ormisson, Allan Urb, Jana Ratassepp ning Jarmo Liivak.

Panen sauna kütte, kuid kella 21-ks veel ei ole seltskond saabunud, helistan lõpuks Erkkile. “Oleme 4 kilomeetri kaugusel, laine on hull,” ütleb Ormisson ning lõpetame kõne. Vahepeal suhtlen Skypes Aivariga ning saan rohelise tule ühe kasutusloo testimiseks, mille arendajad on lõpetanud.

Pärast kahetunnist üles-alla loksumist on seltskond kohal. Aitame Juriga rannas kandami ära tuua ja juhatame tulijad elumajja. Nemad reisisid 2 tundi ning ei läinud kahe inimese (nimed jäägu autori teada) sisikonnal samuti kergemini.

Peale kehakinnitust on ka saun nii soe, et saame ära käia. Õhtul jätkub juttu pikemaks ning testime muu hulgas ära ka Taxify äppi, kas see suudab takso Kerile saata. Pakubki. Vigane sisend, järelikult. Äpp pakub Tallink taksot ning taksojuht õnneks keeldub, käitumise kontrollimiseks proovime uuesti. Potentsiaalne mõtlemiskoht Taxify-le. Tõnu ja Jana avastavad, et ehkki nad on 4 aastat Proeksperdis töötanud, siis Tõnu pole kordagi Janat kontori peal näinud ja vastupidi.

Ühtäkki poole kahe paiku on elekter kadunud ning internet samuti. Räägime taskulambi valgel edasi ning ühel hetkel vajun magama.

Hommikul selgub, et Tõnu on saanud saare seltsi juhilt öösel hunniku SMSe, kes on palunud tarbijaid võrgust vähemaks võtta, kuna aku on viimase hingamise peal. Meil oli järel majas mitu tuld, arvutid ning saunas hõõglambid. Lõpuks otsustas saare seltsi juht meid vooluvõrgust välja lülitada, kuna keegi ei reageerinud. Palume hommikul elektrit tagasi ning lülitame välja liigsed tarbijad. Saan rahulikult tööd alustada ning keedan endale kohvi ning teen paar võileiba.

Kontori puhul ei ole vahet, kus tööd teha. Raskeks teeb minu jaoks tiimiga töötamise info vahetuse kiirus, silmast silma on infovahetus tihti kiirem ning ühise probleemi lahendamine tulemuslikum. Asja võlu on keskkonna vahetus, mis tõstab motivatsiooni ning mugavustsoonist väljatulek, mis annab inspiratsiooni uuteks ideedeks. Ülesandeid on võimalik lahendada, ent suhelda tuleb teisiti. Peamine tööriist on siinkohal suhtluskanal.
Lõpetan seekord päeva pisut varem, et minna tagasi mandrile ning lõpetada päev kontoris. Sõit kulgeb lennates, oleme Leppneemes poole tunniga.

Inimlolluse alusseadused

Carlo M. Cipolla, UC Berkeley majandusprofessor, esmaavaldamine Whole Earth Review (1987)

Esimene inimlolluse seadus sätestab kahemõttelisuseta, et:

Kõik alahindavad alati ja paratamatult ringluses olevate lollide indiviidide arvu.

Esiteks, see väide kõlab lihtsustatult, ebamääraselt ja kohutavalt kitsarinnaliselt. Lähem uurimine paljastab siiski selle tõelevastavuse. Hoolimata sellest, kui kõrge on inimlolluse määr, on see korduvalt ja korduvalt jahmatanud faktiga, et:

a) inimesed, kes on arvatud ratsionaalseks ja intelligentseks, on sootuks häbematult lollid;

b) päev päeva järel ühes lakkamatu monotoonsusega kimbutavad kellegi tegemisi lollid inimesed, kes ilmuvad äkki ja ootamatult kõige ebamugavamates kohtades ja kõige võimatumail hetkil.

Esimene seadus takistab mind omistamast konkreetset numbrilist väärtust lollide osale kogurahvastikust: iga arvuline hinnang muutuks alahinnanguks. Seega, järgnevatel lehekülgedel ma tähistan lollide osakaalu kogurahvastikus tähisega [sigma] .

Teine seadus

Praegu Läänes moes olevad kultuuritrendid soosivad egalitaarset lähenemist elule. Inimestele meeldib mõelda inimolendist kui väljundist täiuslikus massitootmisseadmes. Eriti geneetikud ja sotsioloogid püüavad muljetavaldavate teaduslike andmestike ning valemite aparaadi abil tõestada, et kõik inimesed on loomulikult võrdsed ja mõned on võrdsemad kui teised – see on omane õpetustele mitte loodusele. Ma luban endale erandit sellest põhivoolust. See on mu kindel veendumus, mida toetavad vaatlus ja eksperimenteerimine, et inimesed ei ole võrdsed, et mõned on lollid ja teised mitte – vahe määrab loodus ja mitte kultuurilised jõud ega tegurid. Samaväärselt, kui keegi on loll, on teine punapea; keegi kuulub lollide hulka samaväärt, kui kellelgi on teatud veregrupp. Loll inimene sünnib lolli inimesena looduseõnnetuse tõttu. Siiski veendununa, et osa inimesi on lollid ja seda mitte geneetiliselt, ei ole ma reaktsionistlikult püüdmas taasäratada selle kattevarjus klassi­ või rassilist diskrimineerimist. Ma usun veendunult, et lollus on kõikide inimgruppide valimatu privileeg ja ühtlaselt jaotunud konstantses proprotsioonis. Seda fakti väljendab teine seadus, mis osundab, et:

Tõenäosus, et antud inimene on loll, on sõltumatu selle inimese teistest omadustest.

Selle seosega näib loodus ometigi end üle trumpavat. Hästi on teada, et loodus püüab üsnagi müstilisel viisil hoida konstantsena mõne loodusnähtuse suhtelist sagedust.

Näiteks, olenemata sellest, kas inimene elab põhjapoolusel või ekvaatoril, kas sarnased paarid on arenenud riigist või arengumaalt, kas nad on mustad, punased, valged või kollased – on naiste ja meeste suhe vastsündinute seas konstantne, kerge meeste ülekaaluga.

Me ei tea, kuidas loodus selle märkimisväärse tulemuse saavutab, aga me teame, et selleks, et seda saavutada, peab loodus kasutama suuri arve. Kõige märkimisväärsem fakt lolluse sageduse kohta on, et loodusel on õnnestunud teha selle esinemissagedus võrdseks tõenäosusega [sigma] selle grupi suurusest üsnagi sõltumatult.

Stupidity3

Seega leitakse sama protsent lolle inimesi, kas väga suurest grupist või väga väikesest. Mitte ükski teine vaadeldav nähtus ei paku sellist silmatorkavat tõendit looduse võimsusest.

Tõestus, et haridusel ei ole midagi pistmist tõenäosusega [sigma] leiti katsetega suurtes ülikoolides viie peamise grupi seas: nimelt sinikraede, valgekraede, üliõpilaste, administratiivtöötajate ja professorite seas.

Iga kord, kui ma analüüsisin lihttöölisi, leidisin ma neist osa [sigma] juhme. Kuna [sigma] väärtus oli kõrgem kui ma eeldasin (esimene seadus), arvasin esiti tänu käibevoolu teooriatele, et tuleks näpuga näidata kihistumisele, vaesusele, hariduse puudumisele. Liikudes aga sotsiaalsel redelil, leidsin, et sama kogus leidus ka valgekraede ja tudengite seas. Veel kõige muljetavaldavamad tulemused ilmnesid professorite hulgas. Olenemata sellest, kas tegu oli suure ülikooli või väikese kolledžiga, kuulsa instituudi või tundmatuga, leidsin, et sama osa [sigma] professoritest on lollid. Nii segaduses, kui ma ka tulemustest olin, tegin erilise sammu, ma otsustasin oma uuringut laiendada eriliselt valitud grupile, tõelisele eliidile – Nobeli laureaatidele. Tulemus kinnitas looduse ülimuslikke võimeid: osa [sigma] Nobeli laureaatidest on lollid.

Seda ideed oli raske seedida ja sellega nõustuda, aga liiga palju katsetulemusi tõestas selle fundamentaalset kehtivust. Teine seadus on rauast seadus ja see ei tunnista kõrvalekaldeid. Naisõiguslasedki toetavad teist seadust, kuna see näitab, et lolle indiviide jagub proportsionaalselt arvukalt niihästi meeste kui naiste sekka. Arenemata Kolmanda Maailma elanikud saavad tõenäoliselt teisest seadusest lohutust, kuna nad leiavad sellest tõendi, et arenenud ei olegi nii arenenud. Vaatamata sellele, kas teine seadus meeldib või mitte, on selle järelmid siiski hirmutavad: seadus järeldab, olenemata sellest, kas te liigute väljapaistvates ringkondades või redutate Polüneesia pearahaküttide seas, kas te lukustate end kloostrisse või otsustate veeta oma ülejäänud elu ilusate ja iharate naistega ettevõttes, on teil (esime seadusesega kooskõlas) alati tegemist sama protsendiga, mis ületab alati teie ootusi.

Kolmas (ja kuldne) seadus

Kolmas seadus eeldab, ehkki ei sätesta seda selgesõnaliselt, et inimesed jagunevad nelja kategooriasse, mis jagunevad graafikul neljaks alaks I, H, S, B (vt esimest joonist). Stupidity

Kui Tom on ettevõtlik ja toodab Dickile kasumit ning kannatab ise kahjumit, siis Tom liigitub H väljale – ta käitus abitult. Kui Tom on ettevõtlik ning ta teenib kasumit ja tõstab ka Dicki kasusid, siis Tom liigitub alale I: Tom tegutses intelligentselt. Kui Tom tegutseb nii, et teenib kasumit ning põhjustab Dickile kaotusi, siis Tom liigitub alale B: Tom tegutses bandiidina. Lollus on seotud alaga [sigma] ja kõikide väärtustega Y teljel allapoole 0-i.

Kolmas seadus selgitab:

Loll inimene on inimene, kes põhjustab kahju teistele inimestele või inimeste rühmale, samal ajal jõudes nulli ja saades isegi kahju.

Kui ratsionaalne inimene kohtub esimest korda kolmanda seadusega, reageerib ta sellele instinktiivselt skeptiliste tunnete ja umbusuga. Fakt on see, et mõistlikel inimestel on raskusi kujutleda ja mõista arutut käitumist. Kuid hüljakem kõrgelennuline teooria ja vaadakem pragmaatiliselt meie igapäevaellu. Kõik me mäletame juhtusid, kui keegi tüüp võttis midagi ette, mis lõppes tema tulu ning meie kahjudega: me puutusime kokku abitu inimesega. Me kõik meenutame juhtumeid, kui keegi tüüp lõpetas mõlema osapoole kasudega: ta oli intelligentne. Sellised juhtumid siiski esinevad. Kuid pärast enesereflektsiooni tuleb teil tunnistada, et need juhtumid ei ole siiski kõige sagedamini igapäevaelus esinevad. Meie igapäevaelu koosneb enamasti juhtumitest, kui me kaotame raha ja/või aega ja/või energiat ja/või isu, elurõõmu ja head tervist kellegi pöörase kreatuuri ilmvõimatu tegevuse tagajärjel, kel omakorda ei ole midagi pistmist kasudega ja siiski ei saavuta midagi, põhjustades meile piinlikkust, raskusi või häda. Mitte keegi ei tea ega saa aru või suuda tõenäoliselt selgitada, miks see pöörane olend teeb mida ta teeb, mida ta teeb. Faktiliselt ei olegi mingit selgitust – või paremgi veel, on üks selgitus: see inimene on vaieldamatult loll.

Sagedusjaotus

Enamik inimesi pole sihikindlad. Teatud tingimustel käitub inimene abitult. Ainukest erandit selles reeglis esindavad inimesed, kes tavaliselt kalduvad on kõikides püüdlustes täiusliku sihikindluse poole.

Kõigest, mis edasi tuleb ei järgne, et me suudaksime graafikul kujutada üksnes lolle indiviide. Me saame arvutada iga inimese kohta tema kaalutud keskmise positsiooni joonisel 1 üsna sõltumatult tema vastuolulisuse astmest. Abitu inimene võib käituda vahetevahel intelligentselt ja juhuslikult ka kurjategijana. Aga vaadeldav inimene on fundamentaalselt abitu enamikes oma tegevustes, millel on abituse tunnused. Seega kogu kaalutud keskmine järk kõikides sellise inimese tegevustes paigutab ta graafikul H-veerandisse.

Fakt, et indiviide on võimalik paigutada graafikul sõltumatult tema tegevusest lubab mõningase kõrvalekalde kurjategija ja lolli tüüpides.

Täiuslik kurjategija on see, kes oma tegevusega põhjustab kaotusi vähemalt võrdsel määral oma võitudega. Jõhkraim tüüp kurjategijaist on varas. Inimene, kes röövib sult 100 naela, põhjustades sulle lisakaotusi või kahju, on täiuslik kurjategija: te kaotate 100 naela. Graafikul asetuvad täiuslikud bandiidid 45-kraadise diagonaaljoone peale, mis jagab B-veerandi kaheks täiuslikult sümmetriliseks vahealaks (Joon OM joonisel 2)

Siiski on “täiuslikke” kurjategijaid suhteliselt napilt. Joon OM jagab B-veerandi kaheks vahealaks B1 ja B2 ja valdavalt suur enamik kurjategijaid langeb kuhugi ühte või teise vahealasse.

Kurjategijad, kes jäävad alasse B1 on sellised isikud, kelle tegevuse saagikus on kasumlik, mis on kõrgem kui kaotused, mida nad põhjustavad teistele inimestele. Kõik kaabakad, kes on alas B1 on kurjategijad, kelle iseloomus mängib ülekaalu intelligentsus kuni nad liiguvad lähemale X-teljele, on nad iseloomult üha enam intelligentsed inimesed.

Kahjuks ei ole B1-alal inimesi väga arvukalt. Enamik kurjategijaid langeb alasse B2. Indiviidid, kes on selles vahealas, on need, kelle tegevuse saagikus on väiksem, kui teistele inimestele tekitatud kaotused. Kui keegi tapab teid, et röövida teilt 50 naela või mõrvab teid, et veeta nädalavahetus teie naisega Monte Carlos, võime me kindlalt väita, et tegemist pole täiusliku kurjategijaga. Ka arvutades tasuvust, et hinnata oma kasusid (kuid siiski arvutades tasuvust, et mõõta kahjusid) langeb ta B2 alale, väga lähedale lolluse õhukesele piirile. Kindralid, kes hävitavad mõõdutundetult ja põhjustavad loendamatuid õnnetusi ja saavad vastutasuks edutuse või medali, jäävad samuti sinna alale.

Lollide inimeste sagedusjaotus on kardinaStupidity4alselt erinev kurjategijate omast. Kui kurjategijad on hajutatud ühtlaselt veerandis, siis lollid inimesed on tugevalt kontsentreerunud ühe joone peale Y-teljele O-punktist allapoole. Selle põhjus on see, et lollid inimesed on enamasti ja õnneks lollid – teisisõnu nad põhjustavad sihikindlalt kahju ja kaotusi teistele inimestele ilma saamata mingitki tulu, kas positiivset või negatiivset.

Siiski on olemas inimesed, kes vaatamata nende ilmvõimatule tegevusele mitte üksnes ei põhjusta kaotusi teistele inimestele, kuid lisaks teevad iseendale kahju. On erisort üli-lolle, kes meie süsteemis ilmnevad kusagil Y-teljest vasakul alal S.

Lolluse võimust

Ei ole keeruline mõista, kuidas sotsiaalne, poliitiline ja institutsionaalne võim suurendab lolli inimese kahjustavat potentsiaali, kuid vajalik oleks selgitada ja mõista, mis teeb lolli inimese teistele ohtlikuks. Teisisõnu, mis põhistab lolluse võimu.

Peaasjalikult lollid inimesed on ohtlikud ja kahjutekitavad, kuna mõistlikud inimesed ei suuda hoomata irratsionaalset käitumist. Intelligentne inimene võib mõista kurjategija loogikat. Kurjategija tegevus jälgib ratsionaalset mustrit, vastikut ratsionaalsust, kui soovite, kuid siiski ratsionaalset. Kurjategija soovib oma arvele plusse. Kuna ta ei ole piisavalt intelligentne kavandamaks plusse samal ajal teenides sulle plussi, põhjustab ta oma plussiga miinust teie arvelt. See kõik on halb, kuid on ratsionaalne ja kui te olete ratsionaalne, suudate te seda ennetada. Te suudate ette näha kurjategija tegevust, tema vastikuid manöövreid ja inetuid püüdlusi ja sageli ehitada üles oma kaitse.

Lolli inimesega on see kõik võimatu, nagu selgitas kolmas seadus. Loll olend kimbutab teid ilma mingi põhjuseta, mingi eeliseta, ilma mingi plaani või skeemita – ja kõige võimatumatel hetkedel ja kohtades. Teil ei ole mingit ratsionaalset viisi öelda kui, millal ja kuidas loll inimene ründab. Kui olete vastamisi lolli inimesega, sattute tema armu alla.

Kuna lolli inimese tegevused ei allu ratsionaalsuse reegliltele, järeldub, et:

  • kedagi tabab rünnaku üllatus;
  • isegi, kui saadakse rünnakust teadlikuks ei suudeta luua ratsionaalset kaitset, kuna rünnak ise ei põhine ühelgi ratsionaalsel struktuuril.

Fakt, et lolli olendi käigud ja tegevused on korrapäratud ja irratsionaalsed ei tee mitte üksnes kaitset problemaatiliseks, kuid lisaks teeb iga vasturünnaku äärmiselt raskeks – nagu püüdes tulistada objekti, mis on suuteline kõige vähemtõenäoliseks kujutletamatuteks liigutusteks. See on see, mida pidasid Dickens ja Schiller mõtteis, kui nad esitasid vormeli, et “inimene on rohkelt rinnutsi rumaluse ja hääle seedimisega” ja hiljem kirjutasid, et “rumaluse vastu võitlevad Jumalad asjata”.

Neljas seadus

Et abitud inimesed, nimelt need, kes meie süsteemis langevad alale H, ei suuda tavapäraselt mõista, kui ohtlikud on lollid inimesed, ei ole üldsegi üllatav. Nende ebaõnnestumine on järjekordne näide nende abitusest. Tõeliselt hämmastav fakt siiski on see, et intelligentsed inimesed ja kurjategijad sageli ei suuda tunnistada kahjustuste võimu lolluses. On äärmiselt raske selgitada, miks see peaks juhtuma ja suudetakse märkida seda, kui kohtutakse lolli inimesega, sageli intelligentsed inimesed kui ka kurjategijad teevad vea rahuldades eneserahulolutunnet ja põlglikkust selle asemel, et eritada adekvaatses koguses adrenaliini ning ehitada kaitset.

Soovitakse uskuda, et loll inimene ei tee üksnes endale haiget, vaid see on segadusseajav lollus koos abitusega. Juhtumisi seotakse end lolli inimesega, et kasutada teda kellegi enda skeemides. Selline manööver ei saa vaid on katastroofilise mõjuga, kuna a) see põhineb täielikul lolluse olemuse valestimõistmisel b) see annab lollile inimesele lisaruumi oma talendi rakendamiseks. Võib ju loota, et lolli on võimalik manööverdada mingisse seisu, keegi võib sellega ka hakkama saada, kuid enne suuremat manöövrit pihustuvad lolli partneri ennustamatud käigud laiali, kuna lolli korrapäratu käitumine ei võimalda ennustada lolli kõiki tegevusi ja reaktsioone.

See võetakse selgesti kokku neljanda seadusega, mis sätestab, et:

Mitte-lollid inimesed alahindavad lollide inimeste kahjutekitavat võimu.

Eriti unustavad mittelollid, et igal ajal ja kohas, kõikidel tingimustel on lolli inimesega tegemist tegemine kulukas viga.

Läbi sajandite ja aastatuhande, avalikus ja eraelus, on loendamatud inimesed ebaõnnestunud neljanda seadusega ja läbikukkumine on põhjustanud inimkonnale hindamatuid kahjusid.

Viies seadus
Selle asemel, et arvestada individuaalset heaolu, lubagem arvesse võtta ühiskonna heaolu, mis selles kontekstis on individuaalsete tingimuste algebraline summa. Viienda seaduse täielik mõistmine on oluline analüüsiks. Sulgudes võib siin lisada, et viiest seadusest on viies kindlasti kõige tuntum ja selle järeldusi on väga sageli tsiteeritud. Viies seadus sätestab, et

Loll inimene on kõige ohtlikumat tüüpi inimene

Selle seaduse tagajärg on, et:

Loll inimene on palju ohtlikum kui kurjategija.

Täiusliku kurjategija töö tulemus (inimese, kes jääb joonele OM joonisel 2) on üksnes ja lihtsalt jõukuse ja heaolu muundumine. Pärast täiusliku kurjategija tegevust on tema arvel lisa, mis on ekvivalentne miinusega, mida ta põhjustab teisele inimesele. Ühiskond tervikuna ei ole seeläbi ei parem ega halvem. Kui kõik ühiskonna liikmed oleksid täiuslikud kurjategijad, siis ühiskond stagneeruks, kuid kõige hullem jääks olemata. Kogu äri käiks massiliste jõukuse ja heaolu muundumise ümber nende kasuks, kes toimetavad. Kui kõik ühiskonna liikmed tegutseksid tavapäraselt, siis mitte üksnes ühiskond tervikuna, kuid ka indiviidid leiaksid end perfektselt valmis riigis ilma ühegi muutuseta.

Kui loll inimene on tööl, siis on lugu sootuks teine. Lollid inimesed põhjustavad kaotusi teistele ilma mingi võiduta enda arvele. Seega ühiskond tervikuna on vaesunud.

Arvestussüsteem, mis leiab näidet põhigraafikul näitab, et kui kõik indiviidide tegevused jäävad paremale joonest POM (vt näidis 3) lisavad ühiskonnale heaolu, erinevatel astmetel, kõikide inimeste tegevused mis jäävad vasakule samast joonest POM, põhjustavad allakäiku.

Teisisõnu abitu, kelle puhul intelligentsus on ülekaalus (H1 ala), kurjategija, kelle puhul intelligentsus on ülekaalus (B1) ja ülal pool intelligentset ala (I piirkond) panustavad kõik, kuigi erinevatel astmetel, ühiskonna heaolu kasvu. Teiselt poolt rumalusele kalduvad kurjategijad (ala B2) ja lollusele kalduvad abitud (H2 ala) võimaldavad lollidele kaotusi, sellega võimaldades negatiivset hävitavat võimu ülal asetuvatele gruppidele.Stupidity5

See kõik viitab ühiskonna toimimise eneseanalüüsile. Teise seaduse järgi osa lolle inimesi on konstant [sigma] mis ei sõltu ajast, ruumist, rassist, klassist või mõnest teisest sotsio-kultuurilisest või ajaloolisest muutujast. Oleks sügavalt viga uskuda, et allakäivas ühiskonnas on kõrgem lollide arv kui arenevas ühiskonnas. Mõlemad on vaevatud samast protsendist lollidest inimestest. Erinevus kahe ühiskonna vahel on see, et halvasti toimivas ühiskonnas:
lollidel ühiskonnaliikmetel lubatakse rohkem ja enam teiste liikmete poolt toimetada;
mitterumalate osa koosseisus eksisteerib suhtelise populatsiooni kahanemine aladel I, H1 ja B1 ja proportsionaalne opulatsiooni tõus populatsioonis H2 ja B2.

See teoreetiline eeldus on rohkesti kinnitust saanud ajalooliste kaasuste põhjalikus analüüsis. Fakt, et ajalooline analüüs lubab meil uuesti formuleerida teoreetilisi järeldusi faktiliselt koos tõepäraste detailidega.

Vaadates klassikalist, keskaegset, kaasaegset aega väljandatakse imestust fakti üle, et igas riigis, mis areneb positiivses suunas, on vältimatu osa [sigma] lolle inimesi, kes hoiavad selle osa elujõulisena ja samal ajal toodavad iseendale kasusid, samal ajal kui teised ühiskonna liikmed loomulikult kindlalt liiguvad progressi suunas.

Riigis, mis liigub allamäge, võrdub lollide hulk [sigma]-ga; siiski ülejäänud populatsioonis on märgata kurjategijate kasvavat võimu ning ülekaalu lollusest (vaheala B2 veerandis B joonisel 3) ja nende hulgas, kes pole võimul, alarmeerivat arvu abitutest indiviididest (põhigraafikul H, joonisel 1) Selline muutus mittelollide koostises paratamatult tõstab [sigma] osa hävitavat võimu ja kindlat allakäigu. Ja riik läheb põrgusse.

Tõlkinud kunnark, 12.10.2014
Tõlgitud tekst: http://www.extremistvector.com/content/stupid.html
Carlo M. Cipolla http://en.wikipedia.org/wiki/Carlo_M._Cipolla

ITSPEA: teel bioonilise inimese poole – võrkkesta protees Argus II

Kirjeldan oma sellenädalases postituses võrkkesta proteesi Argus II, mis aitab osaliselt taastada nägemisfunktsiooni päriliku silmahaigusega pimedaks jäänud inimestel.

 Tegemist ei ole otseselt IT-tugiseadmega, kuid proteesiga, mis aitab monitori kasutada. Argus II on ette nähtud taandarenenud võrkkestaga päriliku haiguse retinis pigmentosa haigetele, ehk neile, kes on elu jooksul pimedaks jäänud.

Argus II salvestab välise video ning saadab selle elektroodide paneeli kaudu silma võrkkestas ehk terveks jäänud säilinud ganglionidele, mis edastavad signaali aju nägemispiirkonda. Argus II sisaldab 60 elektroodi (ehk 6×10 pikslit), kolmanda põlvkonna seadmel peaks elektroode olema 240. Seadme aku kestab 2.5-6h.

 Seade kasutab tarkvara koodnimega Acuboost, mis on tootjafirma Second Sight sõnul võimeline tunnetama automaatselt värve ning tunnetama heledust. Kuna nägemispuudega inimestel puudub värvitaju, luuakse värvid elektroodides iga kasutaja jaoks signaali erisagedustel ja erineva intervalliga, mis loob igale kasutajale erivärvi erinevatest objektidest. Selle tulemusel saavad järgmise arenguna teadlased dekodeerida silmanärvi värvikodeerimistabeli.

Kahekümne kaheksast testitud katseisikust suutis 6 inimest lugeda Argus II abil vähendatud kirja suurusega 0,9cm 30cm kaugusel ning 21 katseisikut lugesid edukalt tähti. Teises katses, suutis 21st inimesest 18 katseisikut puutetundliku ekraaniga tegutsedes märkimisväärselt paremaid tulemusi kui ilma seadmeta 6 kuu jooksul. Nägemispuudega inimesed olid edukad ka uste avamisel ja etteantud joone järgi liikumisel.

Proteesi maksumus on praegu ca 100 000 dollarit. USAs jõudis seade müügile ca kuu aega tagasi. Argus II paigaldamine võtab aega ca 3 tundi.

Argus II hakati arendama ca 20 aastat tagasi ja katsetama 2008. aastal, esimene katseisik sai seadme 2009. aasta märtsis. Maailmas hinnatakse seadme potentsiaalset kasutajaskonda erinevatel andmetel 1.5 miljonile-2 miljonile inimesele. Argus II arendamiseks on kulunud 100 miljonit dollarit era ning teist 100 miljonit dollarit avalikku kapitali. Argus II on esimene võrkkestaprotees, mida lubatakse turustada Euroopa Liidu riikides alates veebruarist 2013.

Arguse II edasiarendus on saksa teadlaste poolt välja töötatud Alpha IMS, millel on 1500 elektroodi ja mis töötab valguse edastamise põhimõttel, mitte ei salvesta välist videopilti.

Lingid Argus II

http://en.wikipedia.org/wiki/Argus_retinal_prosthesis

http://2-sight.eu/en/product-en

http://uudised.err.ee/index.php?06156750
http://www.wired.co.uk/news/archive/2013-03/18/bionic-eyes-argus-ii-approved-fda
http://bjo.bmj.com/content/early/2013/02/19/bjophthalmol-2012-301525.short?g=w_bjo_ahead_tab
http://singularityhub.com/2013/11/19/bionic-eye-implant-will-become-available-in-u-s-in-coming-weeks/
http://www.news-medical.net/news/20130628/UH-Eye-Institute-to-use-Argus-II-Retinal-Prosthesis-System-to-treat-patients-with-RP.aspx?page=2
http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/19963839
http://www.youtube.com/watch?v=ZyVjK7sktvw

ITSPEA raamatuarvustus David Bollier „Viral Spiral“

Raamatu teine, alapealkiri on „Kuidas lihtkodanikud ehitavad digitaalset riiki“.

352-leheküljelise raamatu sissejuhatavas osas käsitleb autor erinevaid kultuurinähtusi (remiksimiskultuur) ning vabavara litsentside arengut. Autor ütleb, et internetikasutajad ületavad totalitaarsest kommunikatsiooniruumist pärit suhtlusstiili ning et uus võrgukodanikkond on kasvamas, kes loob uued reeglid ja uue kogukonna. Varasem massiauditoorium on autori sõnul muutumas üksikisikutest koosnevaks üleilmseks avalikkuseks, internet on odav tootmisvahend, mis on muutnud turupõhimõtteid.

Commonersid (otsetõlkes: lihtkodanik, kuid arusaadavam oleks neid käsitleda kogukonnaliikmena või creative commonsist tulenevalt) on erinevad oma peamiselt jagamiskultuuri ja vaba teoste leviku poolest, nad on pühendunud ning käsitlevad küberruumi sotsiaalse kuningriigina, kus muusika, tarkvara, filmid on vabad.

Tavakodanike võrgukogukonnad lähtuvad OER (open education resources) põhimõttest, mis on vajalik neile inimestele, kel pole raha, et muid õpinguid finantseerida. OER liikumine on pühendnud õppematerjalide ja informatsiooni odavamaks muutmisele ja sellega ka kättesaadavamaks muutmisele.

Esimeses peatükis „Jagamismajanduse kuulutajad“ ja sellele järgnevas peatükis käsitleb autor vaba tarkvara, väites, et tarkvara algusaegadele oli tarkvara oma iseloomult vaba ning räägib Richard Stallmanni eluloost. 1970Tel aastatael liitusid paljud andekad programmeerijad tärkava tarkvaraturu ettevõtetega, Stallmann väidetavalt frustratsioonist selle tendentsi vastu lõi 1985. aastal GNU litsentsiga Unixi. Esimene GPLi versioon tuli 1989. aastal. Stallmann võrdles GNU/GPLi viirusega, mis levib nagu ämblikuvõrk. Stallmann toob välja GPLi neli vabadust: võimalus programmi jooksutada ükskõik, mis eesmärgil; vabadus õppida, kuidas programm töötab; vabadus levitada koopiaid;vabadus täiendada programmi. GNU/GPList kasvas välja 1991. aastal Linux, mille taha tekkis omaette kogukond. Vaidluses, kas tegu on avatud või vaba lähtekoodiga tarkvaraga, lahendas 1998. aastal Open Source Initiative. Linuxi võttis kasutusele IBM, kes investeeris 1 mld dollarit Linuxi arendamisse, mis aitas võistelda Microsoftiga.

Järgnevalt räägib autor sellest, kuidas digitaaltehnoloogia areng on ohustamas kirjastusi, filmitööstut ja muusikatööstust, tuues välja rohkelt nimesid, rääkib USA valitsuse poliitikakujundamisest ning tööstuste lobitööst.

3. peatükis „Kuidas Larry Lessig kohtas Eric Eldredi“ Larry Lessig oli juuraprofessor, Eric Eldred pensionil tarkvaraarendaja, kes lõi 1998. aastal oma kodus serveris tasuta raamatute jagamise teenuse, millega väidetavalt rikkus USA 1976. aasta (Sonny Bono) autorikaitseseadust. Eldred vs Ashcroft kaasuses püüdis Eldred legaliseerida teoste kasutamist uute teoste loomel (Creative Commons), Lessig argumenteeris, et tegemist on sõnavabaduse kasutamisega ning teoste kasutamine uute teoste loomisel ei tuleks rakendada ajalist piirangut (70 aastat autori surmast). Ülemkohus leidis, et sõnavabadusega ei ole teiste inimeste kõnede esitamine seotud ning teoseid ei või reprodutseerida sellisel viisil.

Raamatu teises osas räägitakse Creative Commonsi(CC) tekkest, mille inspiratsiooniks oli Eldredi kohtuasi, samuti sellest, kuidas CC litsentsitingimusi viidi vastavusse eksisteerivate avatud lähtekoodil litsentsidega. Järgnevalt käsitleb Bollmann RDF/XML arengut ja seoseid CC-ga. Lk 118-119 on ära toodud CC versiooni 1.0 põhimõtted.

Järgmises, 5. peatükis „Navigeerimas väärtuste muutust“ kirjutatakse CC praktilisest käivitamisest, CC logo väljatöötamisest. Edasi räägib Bollmann tsentraliseeritud meedia ohustamisest, passiivsete tarbijate sisuloomepraktikate muutumisest. Autor kirjeldab avatud meedia majanduseeliseid – ma ei suuda antud teosest neid välja tuua. Pärast seda peatükki räägib ta web 2.0-i eelistest ning nö longtail teenustest, mis on kasvanud välja kasutaja-kultuurist.

Peatükis „The Machine and the Movement“ räägib Bollmann CC projekti ülesehitamisest ja tehnilisest taristust. Esmajärjekorras võtsid CC litsentsi kasutusele jaapanlased, seejärel Brasiilia.

Raamatu kolmandas osas „A Viral Spiral of New Commons“ kirjeldab Bollmann, kuidas avatud formaadid on avanud tee uutele ärisuundadele. Raamatu 11. peatükis kirjeldab autor seda, kuidas teadus töötab põhimõttel, et teadmisi jagatakse ja eksperimendist neurocommons, kus semantilise veebi abil muudetakse neuroloogilised uuringud veebis kättesaadavamaks. Hiljem räägib ta OA (open access) liikumisest, mille eesmärk on teadusartiklid muuta võrgus vabalt kättesaadavaks ning samuti OER(open education) liikumisest.

Lõppsõnas ütleb Bollmann, et digitajastu on loonud uue kodakondsusliigi commoners (mul on siiani raskusi tõlke leidmisega), mis põhineb jagamiskultuuril. Bollmann usub optimistlikult, et see kodanikkonna osa viib poliitiliste muutusteni, mis parandavad demokraatiat.

———————————————————————————————————————————

Raamat oli suhteliselt kergesti ja kiiresti loetav, ent autor oli minu arvates oma mõtete edastamiseks liiga kinni tsitaatides kelleltki teiselt, mis muutis kohati sisu raskesti jälgitavaks, kuna iga mõtet edastas kellegi tsitaat ja muutis narratiivi seetõttu katkendlikuks. Tegemist ei olnud ei teadustööga ega ka ka manuaaliga, vaid hoiakuid ja väärtusi sedastava teosega. Arvan, et mõtte ja sisu saanuks anda edasi liigse ballastita ka sajakonna lehega.

Käsitluselt oli raamat mitmekülgne, tunda oli autori poolehoid juhtmõttele jagamiskultuurist. Autor oli tööd teinud ajaloo ja allikatega ning tõi välja olulised kaasused, mis on mõjutaud jagamiskultuuri levikut. Ma ei ole kuni lõpuni leidnud head mõistet inglisekeelse commonsi tõlkeks, ent siinkohal on tegu pigem minu keeleoskuse lihvimatusega. Mis peamine, ma sain uut informatsiooni jagamiskultuurist – julgen siinkohal kahelda autori optimistlikkuses poliitikamuutuste osas – vanad väärtused on visad muutuma – ent silmaringi laiendamiseks oli raamat hea valik. Ehkki päris lõpuni ma ei saanudki aru – kes ja kuidas ehitavad uut riiki. On need uued institutsioonid, lihtsalt inimesed, litsentsipoliitika muutumine või midagi muud.

Olulisem, mida sooovitaksin lugeda on Elder vs Aschcroft kaasus ja selle mõju Creative Commonsi tekkele, erinevate liikumiste taust (OA, OER jt). Muus osas võib mööndusi teha.

ITSPEA häkkeri mõtteviis it-projektis

Kui Eestis räägitakse 2013. aasta lõpul edukast startupist, siis üks buzzword, millest kõnelejad mööda ei saa on TransferWise.

Minu jaoks on see viimase aja üks edukamaid näiteid loovast mõtteviisist ja häkkerlusest, mis on loonud uue mõtteviisi pangaülekannete teostamisel. Häkitud on siinkohal traditsioonilist mõtteviisi, et pangaülekanded riikide vahel toimivad saatjalt vastuvõtjale ühe panga kaudu.

TransferWise legend räägib vajadusest teha ülekandeid eri riikide kontode vahel, mispeale asutajad mõtlesid välja skeemi, mis on seaduslik, kuid ülekandetasud vähenevad. Nii saaja kui vastuvõtja omasid kontosid kahes riigis, mispeale nad tegid siseriikliku makse eri valuutades sama päeva kursi järgi üksteise kontodele.

Siinkohal arvan, et on äratuntavad Eric Raymondi häkkerluse tunnused: oli probleem, mis vajas lahendamist; probleemi lahendamine lõi vabaduse; lahendus automatiseeriti.

Raymondi tehnilised soovitused minu arvates enam täielikult ei ole kaasajas. Ehkki soovitused C-d või Java-t õppida on kasulikud, on lihtsalt keele õppimisest vähe kasu. Mõistlik oleks spetsialiseeruda ja mingis vallas oma tugevus leida. Siinkohal TransferWise tehnoloogilist lahendust on raske hinnata.

Teine minu arvates edukas häkkerikultuuri näide on alternatiivraha Bitcoin. Tegemist on vaba tarkvara põhimõtetel arendatud praeguseks võltsimiskindla ja juba ka tavakäibesse jõudnud rahaga. Sellel on samuti olemas eelpoolloetletud omadused. Bitcoin on alternatiivselt leidnud maksevahendina tavakäibes kasutust ning konkureerib edukalt rahaturul.