Avalikud andmed räägivad: kes peitub riigivastases teos süüdi mõistetud initsiaalide A.A taga?

Ma pole ammu kirjutanud avalikest allikatest ja andmetest.

Hiljuti avaldas Rahvusvaheline Kaitseuuringute keskus uuringu Vene spionaažist Eestis “Russia’s espionage in Estonia a Quantitative analysis of convictions” . Minu tähelepanu pälvis Lavly Perlingi ja Ivo Juurvee lk 5 kirjutatud lause: “For the two last convictions (Kulikov and the person known in public only by the initials A.A.)”.  Samast inimesest on kirjutanud ka Postimees 11. septembril “Eestit luuranud salapärane Vene spioon pandi aastateks vangi”

Kes on see salapärane A.A, kes on hiljuti süüdi mõistetud, aga kelle kohta palju ei ole teada ja millised lüngad täidaks avalike andmete põhjal A.A?

Läksin materjali uurimiseks uurima Riigikohtu lahendeid ning mind ootasid ees avatud kaardid koos Harju Maakohtu lahendiga 29.08.2019:

 

Screenshot 2019-12-13 at 13.37.57

Lahendiga on võimalik tutvuda https://www.riigiteataja.ee/kohtulahendid/fail.html?fid=258853439

Võimalik, et siinkohal on kohtunik esialgu teinud vea selle salastamisel, kuid ma ei tahaks siinkohal spekuleerida.

Kohtu andmetest selgub, et Sergei Kondrat on 50-aastane Vene Föderatsiooni kodanik, kesk-eri haridusega, kriminaalkorras varem karistamata, temalt konfiskeeriti visiitkaart.

Järgnev info põhineb avalikel allikatel.

  • Sergei Kondrat isikukood on seotud RELVASTATUD KONFLIKTIDE JA SÕJAVÄETEENISTUSE EESTI VETERANIDE LIIT “VÕITLUSVENDLUS” MTÜ-ga, kus ta on juhatuse liige. Samast MTÜst ja seosest Kaitsepolitseiametiga on Postimees 2014. aastal kirjutanud seoses Karl Paksiga
  • VKontakte pakub avalikult Tallinnas ühe Sergei Kondrati profiili kasutajanimega olaf90, kelle profiilil on info, et on teeninud 1989. aastal Lätis GRU spetznazi üksuses, on määratlenud enda usuliseks kuuluvuseks Rodnover, töötab ettevõttes E-Service, on abielus, elab Tallinnas ja on sündinud Valgas.
  • VKontakte profiililt on võimalik leida hulgaliselt relvadega poseeritud pilte (sh Vladimir Putini teleintervjuu taustal), moto vene kultusfilmist “Brat 2”

Edasine ajakirjanduslik uurimine jäägu teema tundlikkuse tõttu teha professionaalsetele ajakirjanikele. Avalikud allikad pakuvad palju infot ja hea meel on näha, et viimasel ajal on ka mitmed riigiastused nende monitoorimiseks otsimas lisajõudu.

 

 

 

 

 

Väliskaubandusministri Hinckuse rünnak iseendale

Töötades täna viiendat aastat IT-sektoris ja olles töötanud MKM-s, olen ma teinud sutsakaid sotsiaalmeediasse teemal IT-minister, kogunes aga ühel hetkel nii palju, et otsustasin koondada oma mõtted sidusaks tekstiks.

###

Peale Marti Kuusiku kiiret minekut väliskaubandus ja IT-ministriks saanud Kert Kingo, soovib võimalikult vähe Eestist väljas käia ning ei taha ja suuda inglise keelt rääkida, on sisuliselt kohatäide.

Ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministrist ümber mõtestatud väliskaubandus ja IT-minister on sahk, kes ajab tee lahti, selleks, et ettevõtjad saaksid juba suhete sisseseadmise järgselt ettevõtjatega otse suhelda ja ärisuhteid luua. Teisisõnu, tuua sisse kapitali, luua maailma tipptasemel tooteid ja teenuseid, mis võimaldab tööd siinsetele inimestele, vajadusel palgata väljastpoolt, ent maksta makse Eestis, mis toob ringiga tagasi hüvesid, mida minister saab ringi jagada.

Ehkki ministri eest teevad enamiku sisulist tööd ära EAS, side ja riigi infoühiskonna asekantsler ja majandusarengu asekantsler ja ametnikud, on ministri käes on hoovad teha uksi lahti Eesti ettevõtjatele riikides, kus loeb see, kes laua taga istub. Sparringupartnerina peab olema kantsler piisavalt tugeva selgrooga, et lollusi ära hoida. Suhete loomiseks on ministri äridelegatsiooni visiidid sihtriikidesse, kuhu tahetakse jalg ukse vahele saada, kohtumised, otsesuhted, õhtusöögid, konverentsid, nõukojad, küllakutsed Eestisse. Samuti kohtumised ja kuulamine, mis on siinsete IT ja ekspordile suunatud ettevõtjate probleemid, mida ministeerium saaks lahendada. Minister vastutab samuti ühe valdkonna alusdokumendi, infoühiskonna arengukava ja selle elluviimise eest (mis hõlmab suuri algatusi) ning käib Eestit ELis esindamas. Minister on see, kes paneb Eestist väljas õla alla riigi startupidele, nagu e-residentsus, peaks ütlema avalikult, et “Eesti on maailma parim riik, kuhu investeerida ning meil on parim iduettevõtluskliima”, looma suhteid, et tõmmata siia kasvõi Facebooki sisumonitoorimiskeskust (mis täna läks Riiga), panna tehisintellekti rakendused ehk kratid tööle avalikkuse huvides. Tõsta siinse ettevõtlust väärtusahelas, et teeksime tooteid ja looksime teenuseid, mis on ekspordivõimelised ja kasvaksime ka IT-ettevõtetena allhankemaast välja. Kõneisikuna peab minister suutma avalikkuses inspireerida ja haarata kaasa. Ministri kõnesid valmistavad küll ette enamasti poliitilised nõunikud ja avalike suhete osakond koos sisuinimestega, minu silmis hea minister omab samas ise seisukohta, visiooni ja vaadet ning lõpliku visiooni sõnumi annab minister.

Samuti on minister see, kelle kohalolek, sõna jõud ja ka isiklik karisma loeb kahepoolsete lepingute väljatöötamisel riikidega, isegi kelle puhul saadetakse Eestisse siinse ministriga kohtuma “kõigest” valdkonna aseminister kahepoolsete heade suhete memorandumit allkirjastama.

###

Mitu Eesti ärimaastikul kaalukat sõna omavat IT-ettevõtjat ütlevad avalikult, et tegemist on pseudoministriga. Tõenäoliselt need inimesed ei lähe EKRE ministriga kaasa ärivisiitidele, et mitte legitimeerida EKREt. EKRE-l on tugev maineprobleem, sest arukad inimesed ei taha end siduda rahvuslaseks pidava seltskonnaga, kes koosneb ühelt poolt endistest rahvaliitlastest ja hoiab küll meediat pantvangis paremtiivalise retoorikaga, mis on oma olemuses suunatud lihtsakoelisele madalate emotsioonide üleskütmisele ja pildis olemisele. Mis aga puudutab sisulist tööd, on EKRE praegused ministrid selgelt üle hinnanud oma seniseid eeldusi ja võimeid, nende karjäärikõverad on hüpanud ministeeriumi allasutuse juriidilise osakonna inimesi mitte juhtivast ametnikust ja valdkonnaga kokkupuudet mitteomavast inimesest hooga ministriks. Ja kui EKRE maineprobleem peaks realiseeruma Eesti digiriigi maineprobleemiks, mida täna igapäevaselt võib Lääne meediast lugeda, võivad siinsed patriootlikult meelestatud eksportivad ja välisinvesteeringuid liimina külge tõmbavad ettevõtjad nahast välja pugeda, ent kapital ja tööjõud liigub siiski sinna keskustesse, kus on turvaline, ennustatav ja on vabadusi piisavalt. Kas see ongi eesmärk?

###

Parimal juhul võib täna värske minister Kert Kingo peeglisse vaadata, tervitada end igal hommikul: “Tervist, proua minister!”, kuid peab samas tõdema Hinckuse moodi “Hukkunud Alpinisti hotellist”, et ma ise tulin endale kallale. Püüdes Pisa torni pildistada kallutades selleks fotoaparaati, võib saada pildile sirge Pisa torni ja seda inimestele näidata, ent kohale minnes on torn endiselt viltu. Süüdi ei ole siinkohal kaamera, vaid see, kes kaamerasse vaatab ja pildi teeb. Eesti keel ei ole lingua franca, nii TalTechis kui TÜ-s õpetatakse ärialast inglise keelt ja alla keskmise vene keele oskusega võib heal juhul pöörata pilgu Peterburi aselinnapea poole. Töövaidluse lõpp maksuametiga, on samas ka koht, kus kaamera võib hakata pilti õigesti näitama.

Suurim probleem kidurast keeleoskusest on aga ministri sõnumis, et ta istub võimalusel kodus.

###

Kuniks Ilmar Raag paneb Facebookis uhkusega selga pusa ‘Je suis süvariik’, teeb sellest pilti ja Meelis Oidsalu taolised asekantslerid kaitseministeeriumis suudavad avalikkuses mõtestada ja kaitsta veendumust, mis on riigi ja liberaalse demokraatia roll, seni on veel hästi. Olles vestelnud mitme avalikus sektoris töötava sõbra ja ametnikuga, on inimestel, kes tahavad, et Eesti riik edasi liiguks sentiment praegu äraspidine, mitmed ütlevad, et erasektoris oleks parem töötada. Siiski üks avaliku sektori töötaja möönis, et nii lihtsalt poliitikud apoliitilisi ametnikke ära ei kanguta. Ühe valimistsükliga Eesti senist riigikorraldust pea peale ehk ei suudeta pöörata, ent pidevad ja jätkvuad mainelaksud, mis loovad fooni, et kukume ühte liigasse riikidega, mis piiravad nähtamatult kodanikevabadusi, teevad oma töö, mida on raske tulevikus ümber pöörata.

###

Huvide deklaratsioon: Töötasin MKMis 2008-2009 avalike suhete osakonnas nõunikuna, majandus- ja kommunikatsiooniministri rolli täitis Juhan Parts (siis IRL), kes tegi täna kahe ministri töö ära üksi. Minu vastutusvaldkondadeks olid lennundus-merendus, kriisiregulatsioon ja riigi infosüsteemide osakonna kommunikatsioon. Erakondlikult ma ei ole ühegi erakonnaga seotud olnud, i.e kuulunud erakonda. Ehkki Juhan Partsil ministrina olid omad veidrused ja ebaõnnestumisi, viskas ta vajadusel hallide soovidega pool-korrumpeerunud ettevõtjaid Harju tänava kabinetist välja, tal oli väljakujunenud ring vastaseid, oli ta teotahteline, visiooniga, oli ta ka juures äärmiselt võimekas ja tõenäoliselt Euroopa Kontrollikojas ta täna vajab tõlki harva. Pean aga samas täna Isamaa solvumist, mida oli lugeda välja Helir-Valdor Seederi kõnest Isamaa suurkogul, üheks pea katalüsaatoriks tänase koalitsiooni tekkel.

Minu juuksurid

Ilma erilise sissejuhatuseta. Istuda kord kuus või pisut harvemini toolis ning peeglis iseendaga aru pidada, on viinud mind kokku juuksuritega. Ma lasen peaaegu iga kord lõigata sama soengu. 

1989, Agnes

Agnes oli mu esimene juuksur alevis, keda ma mäletan. Tumedate keemiliste lokkis juustega, kahe lapse ema. Agnes palju ei rääkinud. Agnes kaua juuksurina ei töötanud. Agnes jäi Tartu Ülikooli õigusteaduskonnast poole punktiga joone alla ning seejärel õppis juuksuriks, misjärel elu viis ta oma rada. Agnes elas üksvahe mu lapsepõlvesõbra vanaemaga samas majas. Luurasime sõbraga ta ukse taga, kui Agnes ja külalised viina võtsid. Sain seltskondlikust vestlusest teada uusi roppsõnu. Viimati nägin Agnest oma alevi naabri matustel peielauas.

Loe edasi “Minu juuksurid”

Erakondade kogukonnaloome ja omameedia enne Riigikogu 2019 valimisi

Miks erakonnameedia

Mind ajendas andmeid koguma teadmine, et varsti on Riigikogu valimised ja tahtsin aru saada, millise meediavõimekuse on erakonnad üles ehitanud. Sellest hobiuurimisest järeldub, et erakonnad, kes on loonud erakondlikult tugeva meediakanalite süsteemi ja toimivad virtuaalsed kogukonnad ja poliitikute profiilid, kuhu omakanalid ja sobiv frame peegelduvad, on suutnud arvamusküsitlustes toetust kõvasti kasvatada ning hoiavad seeläbi enda põhivalijat infoväljas.

Kogukonnaloome järgi on näha, kuidas EKRE ja Reformierakond on teinud tugevalt tööd, Keskerakonnal on Edgar Savisaare ajast jäänud kõige laiem meediaspekter, teised erakonnad on maha jäänud ning on ka näha, et Vabaerakond ei ole suutnud oma organisatsiooni käima saada, vähemasti virtuaalseid kogukondi ei teki.

Uurimise kitsendusteks on see, et ma ei ole uurinud venekeelseid kogukondi ja meediat ning seal toimuvat, välja on jäänud VKontakte. Samuti olen vaadanud poliitikutest riigikogulasi, kohalikule tasandile veel ei jõudnud.

Olen toonud välja ka andmed ning teinud kaarti erakondade “Maa hõivamisega” Eestis, kui keegi tahab edasi uurida ja täiendada.  Loodan anda ka müksu erakondadele, et erakondlikku meediat valimiste eel ikka rohkem tekiks.

Erakondade omameedia

Screen Shot 2018-10-02 at 10.38.14

Graafik 1. Erakondade omakanalite jaotus.

Omakanalite jaotusest on näha, et erakonnad on ehitanud üles virtuaalsed kogukonnad, kuhu peegelduvad uudissaitidelt ja muudest kanalitest viidatud materjal ning arutelud. Samuti on erakondadel poliitikute profiilid (Facebookis, Twitteris, Instagramis). Ehkki ajalehti on arvuliselt vähem, siis nende leviulatus on katvuselt võrreldav kogukondadega. Erakondlik ajaleht on siiski ühesuunaline propagandavahend ning kriitilist arutelu ei võimalda.

Vabaerakond

Screen Shot 2018-10-02 at 07.31.20

Eksisteerib erakondlik uudissait ning Riigikogu liikmetel on vähe Facebooki profiile ning persoonilehti.

Isamaa

Screen Shot 2018-10-02 at 07.34.02

On loonud erakondliku uudissaidi, Riigikogu liikmetel on Facebooki profiilid ning kasutab veebiraadiot ja veebitelevisiooni uudissaidil.

Keskerakond

Screen Shot 2018-10-02 at 07.35.17

Mitmekülgseim ja katvaim omameediaspekter. Keskendunud traditsioonilistele kanalitele: paberlehed ja televisioon, arendab ka digikanaleid. Olemas erakondlik uudissait, üleriiklik paberleht, linnaeelarvest rahastatavad Tallinna linnaosalehed ning TTV. Erakonnaliikmetel Facebooki profiilid ning erakonnal kogukondlikud profiilid, Twitterit kasutatakse vähe, Instagrami pea üldse mitte.

Reformierakond

Screen Shot 2018-10-02 at 07.35.58

Kõige mitmekülgsem digitaalmeedia spekter, omameedia kohapealt tagasihoidlik traditsiooniline meedia. Veebilehed nii erakonnal, naiskogul, Meedia läbi kandidaatide nii Twitteris, Facebookis, Instagramis, arvamuskanal Mediumis, olemas poliitikute persoonilehed ning Facebooki kogukonnad. Keskne uudissait puudub, uudised agregeeritud erakonna lehele.


EKRE

ekre-media

Arendanud välja iseseisva ja laial spektril meediavõimekuse, kõige mitmekülgsem kogukonnaloome. Olemas uudissait, ajakiri Torkaja, Facebooki kogukonnad ja väheste riigikoguĺaste profiilid. Häälekamad riigikogulased ka Twitteris. Samuti ideid toetavad kogukonnad. Samuti ristviidatakse Objektiivi portaali materjale.

Sotsiaaldemokraadid

Screen Shot 2018-10-02 at 07.38.09

Poliitikute profiilid Facebookis ja Twitteris ning ajaleht ja uudiskiri. Üsna tagasihoidliku omameediaga.

Erakondade kogukonnaloome Facebookis

Kogukonnaloome on suunatud tegevused selleks, et koondada ühiste huvidega inimesi. Enamasti on kogukonnaloome defineeritud piirkonnaga, kuid see ei pruugi nii alati olla.

Laias laastus avaneb Facebookist pilt, mille järgi saab erakondade virtuaalsed kogukonnad  jagada kolmeks (minu liigitus):

  • Geograafilised: valimispiirkonna või kodukoha lähedased kogukonnad
  • Konkreetset poliitikut järgivad kogukonnad
  • Huvikogukonnad: kindla erakondliku seosega huvikogukonnad

Geograafiliste virtuaalsete kogukondade puhul on keerulisem (kuid mitte võimatu) kindlaks teha, kas kogukond Facebookis on algatatud erakonna peakontori poolt või on tegu lihtliikme algatatud kogukonnaga kodukohas. Ilmselt ei ole erakonna peakontor algatanud kogukonda Uulu külas või Vändras, kuid tõenäolisem on, et kogukonnad, mille katvus on Riigikogu valimisringkond või maakond, on algatatud tsentraalselt.

Andmete põhjal tundub, et üks indikaator, mille järgi võiks kogukondade loome efektiivsust vaadata, kui kodu lähedale on erakonnad suutnud aktiivsed kogukonnad luua. Kui palju on valla tasemel kogukondi, kui palju konkreetse vallakeskuses/linnas/linnaosades. Teiseks indikaatoriks, kui suure geograafilise haardega virtuaalseid kogukondi luuakse.

Kõige laiema haldusjaotusliku spektriga kogukondade tekitaja geograafiliselt (külast välisriikide, Soome ja Rootsini) on EKRE, samas kui Reformierakonnal on arvuliselt rohkem kogukondi ning suurim esindatus valla tasandi kogukondade hulgas.

Kõige kehvema kogukondade hulgaga on Vabaerakond, kes on jäänud kogukondade ehitamisel maakonnaüleste kogukondade tasemele enamasti, esimeste vahele jäävad sotsiaaldemokraadid ja Isamaa.  

Kõige huvitavam piirkond erakondade jaoks on Harjumaa, kõige ebahuvitavam Jõgevamaa ja Hiiumaa. Mulle pisut üllatav oli, et Ida-Virumaal ning Pärnumaal on erakondadel rohkem kogukondi kui Tartumaal. Geograafiliselt kõige “suuremad augud” sees on Isamaal, ma ei suutnud tuvastada ühtki kogukonda 7 maakonnas (sotsidel 6-s), samas kui Vabaerakonnal oli “auke” vähem, kuid kogukonnad ka see-eest multimaakondlikud (üks kogukond katab mitut maakonda). Samas tekib sellise taktika puhul küsimus, mis seos on ühises Järva- ja Viljandimaa kogukonnas inimestel ühiselt asju arutada peale Vabaerakonna huvi mõlemast maakonnast hääli Riigikogu valimisteks saada?

Kõige ühtlasemalt on Eesti ära katnud Reformierakond, kellel leidub igas maakonnas vähemalt üks kogukond. Tabelist 2 on ka näha EKRE aktiivsus Lääne-Virumaal ja Pärnumaal ning Keskerakonna aktiivsus Ida-Virumaal. Reformierakonna puhul on aktiivsus kogukondade loomel näha Tartumaal ning samuti Ida-Virumaal.

Huvitav oleks hiljem võrrelda andmeid häältesaagiga vastavates maakondades. Nagu eelpool mainitud, siis kõiki erakondi huvitab Harjumaa ülekaalukalt enam kui 4x kogukondade arvuga järgmist – ei tahaks uskuda, et poliitiliselt on tegemist kõige aktiivsema kohaga.

EKRE-l leidub kogukondi, mis tegelevad kaupade ostu-müügiga, samuti fännikogukondi (“EKRE võimule!”) ning anime-kogukond, mida saab liigitada huvikogukonnaks.

Järgnevalt püüan iseloomustada taktikaid, mida erakonnad on maa hõivamise puhul üritanud teha.

  • Vabaerakond – katab Facebookis gruppe riigiüleselt, valimisringkondade ja maakondade kaupa ning kodule lähemale ei tungi. Reformierakonnast ja EKREst 3x vähem kogukondi.
  • Sotsiaaldemokraadid – on fookuse pannud linnadele ning arvuliselt suurusjärgus Isamaaga samapalju kogukondi. Katmata maakondi on üle kolmandiku.
  • Isamaa – on keskendunud valdadele ning katvuselt on suurimad augud sees (7 maakonda puudu)
  • EKRE – kõige laiema haldusjaotusliku spektriga kogukonnad ning liikunud ainsana ka Soome ja Rootsi. Valdades ja linnades rohkelt kogukondi.
  • Reformierakond –  kõige suurema kogukondade arvuga, fokusseerinud valdadele ja linnadele.

Screen Shot 2018-10-02 at 07.39.37

Graafik 1. Facebooki kogukonnad haldusüksuse järgi. (01.10.2018)

Screen Shot 2018-10-02 at 07.44.01

Graafik 2. Facebooki kogukonnad maakondade kaupa. (01.10.2018)

 

Maakonnad EKRE Isamaa Keskerakond Reformierakond Sotsiaaldemokraadid Vabaerakond
Harjumaa 10 8 8 16 6 3
Hiiumaa 1 1 1
Ida-Virumaa 4 5 3
Järvamaa 1 2 1 2 1
Jõgevamaa 2 1
Lääne-Virumaa 5 3 2 1 1
Läänemaa 1 1 1 1
Pärnumaa 7 1 2 1 1 1
Põlvamaa 1 1 1 1 1
Raplamaa 1 1 2 2
Saaremaa 1 1 1 1 1
Tartumaa 1 1 4 1 2
Valgamaa 1 1 2 2 1
Viljandimaa 1 1 2 1 1
Võrumaa 2 1 1 1 1
Katmata maakondi 3 7 4 0 6 2

Tabel 2. Facebooki kogukonnad maakondade kaupa (Graafik 2). (01.10.2018)
kaart 2018-10-01 at 18.23.20

Kaart 1. Erakondade kogukonnad Facebookis. Aktiivne kaart koos gruppide nimedega (01.10.2018)

https://drive.google.com/open?id=1sFsgpW4H_SnKPIRhhL0IkrF6go2FeOV_&usp=sharing

Poliitikute kogukondade osas on kõige viljakam Reformierakond, kellel on enam profiile Facebookis ja muudes kanalites, kui teistel erakondadel. Kõige tagasihoidlikum on Vabaerakond.

Andmed

Erakonnameedia Eestis 2018

https://docs.google.com/spreadsheets/d/15A1EnflTcVLHfSODGSyUKtOZ_XLcNTSPIZA-AEQAYrc/edit?usp=sharing

 

Eesti õlleturul käis Suur Pauk 2014. aastal

Tegemist ei ole alkoholireklaamiga või sisuturundusliku tekstiga. Järgnev materjal on pandud kokku isiklikust huvist uurida Eesti alkoholiturgu avalike andmete põhjal Alkoholiregistris.

Ühel juuliõhtul huvist vaatasin sisse alkoholiregistrisse, mind huvitas õlled ning mõned faktid, mida ma teada tahtsin. Tegin mõned väljavõtted siinkohal jagada.

Alkoholiregistris on registreeritud 12.07.2018 (kõik andmed on esitatud selle kuupäeva seisuga) seisuga alates 1999. aastast 65 098 erinevat jooki. Kahjuks ei ole võimalik kontrollida, kas neid enam toodetakse või mitte ja paljud joogid on tootmisest väljas, ent mingi pildi annab järgnev ette. Andmetega tutvudes, võib üks jook olla erinevate taara suurustega registreeritud.

Kõige kangem jook 6 erinevat 96.6 kraadist piiritust (Alkoholiseaduse järgi saab poest osta kuni 80-kraadist teraviljapiiritust).

Mõned faktid

Eesti turul kangeim õlle on 35-kraadine Watt Dickie
Kangeim siider on 13-kraadine
Enim on turul veine
Suures taaras on viimase 2.5 aasta jooksul turule tulnud 51 toodet Eestist.
Alkoholi on turul pärit 91 maalt

Vaatasin huvi pärast, milline on kõige kangem poes müüdav õlle, mis registri järgi on registreeritud, selleks on 6cl-s pudelis müüdav Šoti BrewDog’i Watt Dickie, millel on kangust 35%. Selle on registreerinud 15.07.2013 Import OÜ. Võibolla keegi müüb veel kangemat õllet, aga siis ei kajastu see registris.

Kõige kangem siider on 13% Burrow Hill Ice Cider samanimeliselt tootjalt Suurbritanniast, registreerijaks on OÜ Jaanihanso, kes teatavasti toodab ka ise siidreid.

Registris olevate jookide mediaankangus on 13%, teisisõnu pooled müügil olevad joogid on kangemad kui 13% ja pooled lahjemad.

Kõige rohkem on registris ‘kaitstud pärituolunimetusega veine’ – 19985, TOP20 registreeritud jookide arvutl on seis selline:

Kaitstud päritolunimetusega vein 19985
Õlu 7181
Kaitstud geograafilise tähisega vein 5570
Geograafilise tähisega vein 4314
Vein 4179
Kaitstud päritolunimetusega kvaliteetvahuvein 2686
Liköör 2073
Whisky 2068
Viin 2038
Cognac 1781
Muu piiritusjook 1278
Vahuvein 876
Siider 867
Kaitstud päritolunimetusega vahuvein 771
Rumm 752
Brandy 736
Kaitstud päritolunimetusega liköörvein 627
Maitsestatud viin 598
Gin 580
Muu alkohoolne jook 572

Alkoholi on registris pärit 91 maalt.

Alkoholisisalduse järgi ja registreeritud markide sageduse järgi on seis:

Screenshot from 2018-07-16 23-34-12

Nagu ka andmetest tuleb välja, siis on kõige enam jooke vahemikus 12-14% (veinid) ning kangemaid jooke, vähese alkoholisisaldusega jooke on vähem. Seega, turul on kõvasti veine, seejärel kangemat kraami ning lahjemat kraami pisut vähem.

Õlled

Järgnevalt mõtlesin, et vaatan lähemalt, mis toimub Eesti õlleturul. Eesti tootjatelt on registreeritud 1329 unikaalset õllet (siinkohal on tegu unikaalsete markidega). Kui vaadata erinevate õllede registreerimise arvu aastast 2000, siis on pilt järgnev:

Aastal 2014 on toimunud 2x uute õllede turul ‘Suur Pauk’ ning seejärel on kasv stabiliseerunud ca 500-600 erineva uue õlle juures ühes aastas.

Screenshot from 2018-07-16 23-35-55

Kui vaadata lähemalt 2014. aasta andmeid kvartalite kaupa, siis trend on endiselt kasvul, Eesti tootjatelt on oodata aasta-aastalt enam uusi õllesid.

Screenshot from 2018-07-16 23-37-32

Siit graafikult on ka kenasti näha, et tootjad sihivad suviseid turge, kui uusi õllesorte tuleb rohkem turule kui teistel aastaaegadel.

Päritoluriigi järgi näeb pilt välja järgmine alates 2014. aastast:

Screenshot from 2018-07-16 23-56-17

Alates 2014. aastast on kõige enam registrisse kandnud uusi nimetusi Saku, kuid minu üllatuseks, üllatus-üllatus, teisel kohal ei ole mitte A. Le Coq, vaid Põhjala ning kolmandal Õllenaut. Üle 10 erineva toote on suutnud toota 34 tootjat, nende seas ka üks eraisik Tiit Eensalu ja üks sihtasutus.

producerName Count
Saku Õlletehase Aktsiaselts 237
Põhjala Brewing AS 209
Õllenaut OÜ 150
aktsiaselts A. Le Coq 130
Sori Brewing Estonia OÜ 130
Tanker Brewery OÜ 129
Aktsiaselts VIRU ÕLU 126
Pühaste Pruulikoda OÜ 87
OÜ Käbliku Pruulikoda 78
nanoPruul OÜ 65
Purtse Pruulikoda OÜ 47
OÜ Juhus 46
OÜ Koch 46
OÜ Metsamees 46
Aablu OÜ 44
HIIUMAA PRUULIKODA OÜ 38
Humal ja Linnased OÜ 38
MOE ÕLLEVABRIK OÜ 37
Raasiku Õlletehas OÜ 33
Genika Õllemeistrid OÜ 31
Raasiku Õlletehase kaubandus OÜ 29
Osaühing V. Kase 27
VELDI ja TÜTRED OÜ 26
Põldemulgu OÜ 24
Narva Pruulikoda OÜ 23
Mulgi Pruulikoda OÜ 21
Pühajõe pruulikoda OÜ 20
OÜ Pruulihunt 14
Tiit Eensalu 14
Akeberg OÜ 12
Vägev Tigu OÜ 11
HK Teenindus OÜ 10
OÜ SILLAMÄE ÕLLETEHAS 10
SA Räpina Inkubatsioonikeskus 10

Tervise eest seisjad on rääkinud sellest, et alkoholikahjudega võitlemisel tuleks suuretaaralisi õllesid tuleks turul vähendada. Tegin väljavõtte 2016-2018 aastast, kus on näha, millised Eesti tootjad on tulnud välja viimase 2.5 aasta jooksul uute 1-3-liitriste uute õlledega. Seis on järgmine:

COUNTA of capacity capacity
producerName 100 cl 200 cl Grand Total
aktsiaselts A. Le Coq 1 3 4
Aktsiaselts VIRU ÕLU 5 5
Narva Pruulikoda OÜ 7 7
OÜ SILLAMÄE ÕLLETEHAS 4 4
Saku Õlletehase Aktsiaselts 22 9 31
Grand Total 34 17 51

Tundub, et see segment niisama ära ei kao ja uusi õllesid tuleb juurde.

Kokkuvõtteks, nagu teadustöödes tihti öeldakse, teema on huvitav ja aktuaalne ning vajaks edasi uurimist. Mul oli käsutada praegu kaks õhtut, üks 10a vana Delli läpakas, Ubuntu Linux, Google Spreadsheets ja Python. Kui ma ühel hetkel saan võimsama masina, proovin põhjalikumalt sisse vaadata.

Full disclosure: tarbin alkoholi väheses koguses, tarbige mõõdukalt.

Andmed on 12.07.2018 seisuga pärit https://alkoreg.agri.ee/avaandmed

 

Testimine Keri saarel 59°41′57″ N, 25°1′16″ E

Sõit kõrge lainega merel lõpeb minu jaoks alati ühtmoodi halvasti, ent mis seal salata, kutse Eesti ühele põhjapoolsele Keri saarele kaugtöökontorisse on ürgsem kutse, kui seda on üle kahenädalane merimatka Helsinkisse.

Ilmunud Proeksperdi ajakirjas Hello World septembris 2015

Ja kuigi põline maismaarott ja Lõuna-Eesti asukas, on meri mind alati magnetina tõmmanud. Parasjagu on käimasolevas sprindis võimalik organiseerida tööd nii, et saan lubada endale Tallinna lahel tunniajast Ameerika mägedel sõitu Tõnu Jaansoo Kaisla 500HT-ga ning töötada sealt, kus parasjagu minu must spordikott riiete, söögiga ja sülearvuti on. “Mul on signaalraketid ka kaasas,” ütleb Tõnu enne merereisi algust. See ei lohuta mind just palju, sest juba Leppneeme sadamas nähes, kuidas Tõnu paat üles alla kõigub 10 m/s tuules, tean, et seekord lõpeb kõrge lainega sõit tõenäoliselt mao tühjenemisega.

Hiivame asjad kiirelt paati, viipan mind sadamasse toonud Toomas Joametsale käega ning asume teele. Tõnu on lõhkunud ära kõrge lainega küljetule ning proovib seetõttu paati kiiresti akvatooriumist välja juhtida, et saame asjad ära kohendada ja paadi ninasse lükata. Sõit läheb oluliselt hullemini, kui ma ootasin. Lendame paadiga läbi lainete ning maandume kolakaga lainepõhja – ime, et Kaisla vastu veel peab, kuna põrutused on kõvad. Tõnu juhib paati osavalt, sõites lainesse valitud kiirusega ja kui on selge, et saame lainepõhjas tunda mere jõudu, vabastab gaasi. Pidevalt käivad kojamehed edasi-tagasi, pühkides vee paadi pisikesest akna pealt. Hoian kramplikult lauast kinni ning tunnen, et otsaesine läheb niiskeks. “Kormoran,” näitab Tõnu. Lendaski minema. Ma ei suuda isegi ühmata vastu. Kolmveerand tunni pärast hakkab paistma Peeter I aegne majakas ja selle kõrval kivist elumaja. 50 hobust, mis meid läbi vee on 15 km/h kandnud 19 kilomeetrit rannikust, 30 kilomeetrit Sõpruse kontorist eemale, võtavad nüüd vaiksemad tuurid, laine on rahunenud ning jõuame kaldale lähedale. Vahepeal öögin. Tõnu võtab raadioga ühendust saarele, kus ees otab Juri Krainjukov ning ütleb, et jõudsime kohale.

Kui me peale tunniajast meresõitu Kerile jõuame, ootab meid kaldast paarikümne meetri kaugusel kummipaat, mida tuleb mere peal pumbata, et jõuaksime kividest palistatud kaldale. Istun veel Kaisla peal ja ei suuda midagi teha. Mõtlen, et neil, kes püüdsid kunagi vabasse maailma meritsi minna, oli ilmselt valida, kas oksendada mõned tunnid või jääda eluks ajaks vangi. Mul nii raskeid valikuid õnneks ei ole, ma olen vaba liikuma ja valikuid tegema. Ühel hetkel sunnin end püsti tõusma ning mõtlen, kas nüüd või mitte kunagi. Sisikond seekord ütleb: “Nüüd!” Võtan asjad ning tõmbame end kummipaadiga nööri mööda kaldale. Tõnu läheb teisele ringile ja toob kotid, mille Jana kaasa andis. Ma tunnen, et jalg veel väriseb ja ei kanna mind päris hästi, kuid asume mööda kive rannale kõndima. Juri aitab asjad sisse kanda.

Nurkadest murenenud kiviplaatidest trepp juhatab meid saare lääneosas suure lubjatud, kõrge ühekorruselise majani, mis tervitab külalisi venekeelse teatega “проход держать свободным”, edasi sisse astudes ütleb järgmine silt, et majas on näitus. Elumaja on tagasihoidlik, paremal asuv köök ja ruumid on oma parimad päevad veetnud vähemalt pool sajandit tagasi ning lagedest koorunud soome papp annab aimu, et kunagi on katus läbi lasknud. Põrandatelt murenev värv ja kulunud vaibad annavad aimu sellest, et kontsi siin ei tasu daamidel kanda.

IMG_4107

Viin asjad tuppa ning läheme toome Tõnuga kummipaadi paadikuuri. Uurin, kuidas ta saarevahiks sai: Tõnu oli suvel erinevaid Eesti saari läbi sõitnud ning avastanud Keri ja kalendri keri.ee lehel, kus ennast saarevahiks kirja sai panna. Saarel on vahemaad lühikesed, näiteks kui minna elumajast tuletorni, tuleb kõndida kõigest 191 meetrit, mis on pea pool saare pikkust. Muud distantsid on veelgi väiksemad. Päike hakkab seejärel paistma ja laine merel tasapisi maheneb.

Kirjanik Tõnu Õnnepalu veetis oma eelmise aasta Vilsandil, vormis mõtetest “Lõpetuse ingli”, vaidles Tolstoiga kunsti üle ning jõudis välja eesti kultuuri süvakihtideni. Üksikul, kaugel saare peal elamisel on vist mingi ürgvägi, mis annab oma olematu puistu, tormise mere ning askeetiliku taimestiku keskel edasi üdini aegadekauge mustri, mida tundsid juba meie esivanemad, kes elasid rohkem kui meie loodusega koos kui meie. Tarkvara arendus on samavõrd loominguline töö kui kirjandus ja kunst ning sama testiminegi, samavõrd maagiline – ühtäkki lõpptulemus töötab. Või siis tuleb parandada. Loodus ja tehnoloogia on Keril põimunud, saame elektrit tuulegeneraatorist ja päikesepatareidelt ning peseme nõusid mereveega. Soovin endas tunda seda looduse ürgkeelt, tunnetada osakest saarest, häälestuda, testida, kohata loomingulist plahvatust ning samas luua väärtust ettevõttele ja kliendile. Miks ma õigupoolest läksingi Kerile?

Avastan edasi tuletorni ning klõpisin kiirelt mõned pildid. Saarel on detaile, mis on jätnud siia märgi elust ilma kohustuseta: kaks valget tooli rannal, vana maja ning paadikuur. Tuletorn, kus vana on saanud kokku kaasaegse tehnikaga. Roostes käru elumaja kõrval, mille peal on grillrest. Nolifer, peaks tägima ära selle elu siin. Majas on kaks ülimalt huvitavat tuba, ühes on vana tehnika ning kompositsioon lambist, raadiost ja toolidest, teises maja otsas olevas toas kõneleb külalisteraamat ning seinte peal vaatavad vastu söejoonistused eri rahvustest inimestega. Aken on vanaks pildiraamiks tuletornile.

Juri ja Tõnu töötavad tuletorni tipus. Seal on platvorm, kuhu mahub kuni viis inimest ning jõuan arvamusele, et ülimalt loominguline plahvatus toimub selle tule kõrval, kui on võimalik kirjutada koodi või tarkvarast vigu taga ajada. Otsustan, et proovin sedasama.

Elumajas jalutab vastu kollane, valge kõhu ja koheva sabaga kass Villimar, kes on siia koos Tõnuga tulnud. Villimaril on vist kõht tühi, Tõnu annab talle süüa. Eelmisel õhtul oli Villimar kadunud ning Tõnu oli leidnud ta lõpuks paadikuurist. Istun ja teen lahti Jira ning vaatan, mis mulle Säilä sprindi seis ütleb, annan töökaaslastele Skypes märku, et olen saarel, elus ja terve. Saan VPN tunneliga tööd teha ning mõtlen sellele, et kogenud arendaja Aivar Vaalmal on õigus, kui tõi välja eelmisel retrol, et peagi muutuvad multi-tiimid, kes asuvad maailma eri otstes ja peavad suutma tarnida tarkvara kliendile, aina olulisemaks. Tööharjumusi tuleb muuta ja suhtluskultuur muutub oluliseks. Nendin, et ei ole vist suurt vahet tõesti, kus kohast tööd teha. Siiski on minu jaoks oluline grupitunne, kuuluda tiimi. Avastan aknalaualt Oscar Wilde “The Picture of Dorian Gray” ja veel ühe raamatu, B. Danielsson “Õnnelik saar”. Seina peal on kirjas saare ajalugu, keegi on kunagi teinud siia restorani ning toonud ka naabersaar Pranglilt külalisi. Keril on ka osake II maailma sõja aegset minoori, mälestusmärk Soome lennukist Kalevast, mille tulistasid NSVLi sõjalennukid alla 1940. aasta 14. juunil. Väidetavalt proovis selle lennukiga lahkuda Eestis Konstantin Päts.

Mõne aja pärast lähen koridori ning Tõnu palub mul mitte edasi liikuda, kuna toas on ritsikas, keda ta üritab välja suunata. Saan ritsikast pildi kätte, kuna ta püsib liikumatult, varsti õnnestub Tõnul ta välja juhtida. Õhtul enne päikeseloojangut tantsivad ritsikad heintes.

Õhtul asub Tõnu uuesti teele, kuna mandrilt tulevad veel siia Erkki Ormisson, Allan Urb, Jana Ratassepp ning Jarmo Liivak.

Panen sauna kütte, kuid kella 21-ks veel ei ole seltskond saabunud, helistan lõpuks Erkkile. “Oleme 4 kilomeetri kaugusel, laine on hull,” ütleb Ormisson ning lõpetame kõne. Vahepeal suhtlen Skypes Aivariga ning saan rohelise tule ühe kasutusloo testimiseks, mille arendajad on lõpetanud.

Pärast kahetunnist üles-alla loksumist on seltskond kohal. Aitame Juriga rannas kandami ära tuua ja juhatame tulijad elumajja. Nemad reisisid 2 tundi ning ei läinud kahe inimese (nimed jäägu autori teada) sisikonnal samuti kergemini.

Peale kehakinnitust on ka saun nii soe, et saame ära käia. Õhtul jätkub juttu pikemaks ning testime muu hulgas ära ka Taxify äppi, kas see suudab takso Kerile saata. Pakubki. Vigane sisend, järelikult. Äpp pakub Tallink taksot ning taksojuht õnneks keeldub, käitumise kontrollimiseks proovime uuesti. Potentsiaalne mõtlemiskoht Taxify-le. Tõnu ja Jana avastavad, et ehkki nad on 4 aastat Proeksperdis töötanud, siis Tõnu pole kordagi Janat kontori peal näinud ja vastupidi.

Ühtäkki poole kahe paiku on elekter kadunud ning internet samuti. Räägime taskulambi valgel edasi ning ühel hetkel vajun magama.

Hommikul selgub, et Tõnu on saanud saare seltsi juhilt öösel hunniku SMSe, kes on palunud tarbijaid võrgust vähemaks võtta, kuna aku on viimase hingamise peal. Meil oli järel majas mitu tuld, arvutid ning saunas hõõglambid. Lõpuks otsustas saare seltsi juht meid vooluvõrgust välja lülitada, kuna keegi ei reageerinud. Palume hommikul elektrit tagasi ning lülitame välja liigsed tarbijad. Saan rahulikult tööd alustada ning keedan endale kohvi ning teen paar võileiba.

Kontori puhul ei ole vahet, kus tööd teha. Raskeks teeb minu jaoks tiimiga töötamise info vahetuse kiirus, silmast silma on infovahetus tihti kiirem ning ühise probleemi lahendamine tulemuslikum. Asja võlu on keskkonna vahetus, mis tõstab motivatsiooni ning mugavustsoonist väljatulek, mis annab inspiratsiooni uuteks ideedeks. Ülesandeid on võimalik lahendada, ent suhelda tuleb teisiti. Peamine tööriist on siinkohal suhtluskanal.
Lõpetan seekord päeva pisut varem, et minna tagasi mandrile ning lõpetada päev kontoris. Sõit kulgeb lennates, oleme Leppneemes poole tunniga.

ITSPEA: teel bioonilise inimese poole – võrkkesta protees Argus II

Kirjeldan oma sellenädalases postituses võrkkesta proteesi Argus II, mis aitab osaliselt taastada nägemisfunktsiooni päriliku silmahaigusega pimedaks jäänud inimestel.

 Tegemist ei ole otseselt IT-tugiseadmega, kuid proteesiga, mis aitab monitori kasutada. Argus II on ette nähtud taandarenenud võrkkestaga päriliku haiguse retinis pigmentosa haigetele, ehk neile, kes on elu jooksul pimedaks jäänud.

Argus II salvestab välise video ning saadab selle elektroodide paneeli kaudu silma võrkkestas ehk terveks jäänud säilinud ganglionidele, mis edastavad signaali aju nägemispiirkonda. Argus II sisaldab 60 elektroodi (ehk 6×10 pikslit), kolmanda põlvkonna seadmel peaks elektroode olema 240. Seadme aku kestab 2.5-6h.

 Seade kasutab tarkvara koodnimega Acuboost, mis on tootjafirma Second Sight sõnul võimeline tunnetama automaatselt värve ning tunnetama heledust. Kuna nägemispuudega inimestel puudub värvitaju, luuakse värvid elektroodides iga kasutaja jaoks signaali erisagedustel ja erineva intervalliga, mis loob igale kasutajale erivärvi erinevatest objektidest. Selle tulemusel saavad järgmise arenguna teadlased dekodeerida silmanärvi värvikodeerimistabeli.

Kahekümne kaheksast testitud katseisikust suutis 6 inimest lugeda Argus II abil vähendatud kirja suurusega 0,9cm 30cm kaugusel ning 21 katseisikut lugesid edukalt tähti. Teises katses, suutis 21st inimesest 18 katseisikut puutetundliku ekraaniga tegutsedes märkimisväärselt paremaid tulemusi kui ilma seadmeta 6 kuu jooksul. Nägemispuudega inimesed olid edukad ka uste avamisel ja etteantud joone järgi liikumisel.

Proteesi maksumus on praegu ca 100 000 dollarit. USAs jõudis seade müügile ca kuu aega tagasi. Argus II paigaldamine võtab aega ca 3 tundi.

Argus II hakati arendama ca 20 aastat tagasi ja katsetama 2008. aastal, esimene katseisik sai seadme 2009. aasta märtsis. Maailmas hinnatakse seadme potentsiaalset kasutajaskonda erinevatel andmetel 1.5 miljonile-2 miljonile inimesele. Argus II arendamiseks on kulunud 100 miljonit dollarit era ning teist 100 miljonit dollarit avalikku kapitali. Argus II on esimene võrkkestaprotees, mida lubatakse turustada Euroopa Liidu riikides alates veebruarist 2013.

Arguse II edasiarendus on saksa teadlaste poolt välja töötatud Alpha IMS, millel on 1500 elektroodi ja mis töötab valguse edastamise põhimõttel, mitte ei salvesta välist videopilti.

Lingid Argus II

http://en.wikipedia.org/wiki/Argus_retinal_prosthesis

http://2-sight.eu/en/product-en

http://uudised.err.ee/index.php?06156750
http://www.wired.co.uk/news/archive/2013-03/18/bionic-eyes-argus-ii-approved-fda
http://bjo.bmj.com/content/early/2013/02/19/bjophthalmol-2012-301525.short?g=w_bjo_ahead_tab
http://singularityhub.com/2013/11/19/bionic-eye-implant-will-become-available-in-u-s-in-coming-weeks/
http://www.news-medical.net/news/20130628/UH-Eye-Institute-to-use-Argus-II-Retinal-Prosthesis-System-to-treat-patients-with-RP.aspx?page=2
http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/19963839
http://www.youtube.com/watch?v=ZyVjK7sktvw

ITSPEA raamatuarvustus David Bollier „Viral Spiral“

Raamatu teine, alapealkiri on „Kuidas lihtkodanikud ehitavad digitaalset riiki“.

352-leheküljelise raamatu sissejuhatavas osas käsitleb autor erinevaid kultuurinähtusi (remiksimiskultuur) ning vabavara litsentside arengut. Autor ütleb, et internetikasutajad ületavad totalitaarsest kommunikatsiooniruumist pärit suhtlusstiili ning et uus võrgukodanikkond on kasvamas, kes loob uued reeglid ja uue kogukonna. Varasem massiauditoorium on autori sõnul muutumas üksikisikutest koosnevaks üleilmseks avalikkuseks, internet on odav tootmisvahend, mis on muutnud turupõhimõtteid.

Commonersid (otsetõlkes: lihtkodanik, kuid arusaadavam oleks neid käsitleda kogukonnaliikmena või creative commonsist tulenevalt) on erinevad oma peamiselt jagamiskultuuri ja vaba teoste leviku poolest, nad on pühendunud ning käsitlevad küberruumi sotsiaalse kuningriigina, kus muusika, tarkvara, filmid on vabad.

Tavakodanike võrgukogukonnad lähtuvad OER (open education resources) põhimõttest, mis on vajalik neile inimestele, kel pole raha, et muid õpinguid finantseerida. OER liikumine on pühendnud õppematerjalide ja informatsiooni odavamaks muutmisele ja sellega ka kättesaadavamaks muutmisele.

Esimeses peatükis „Jagamismajanduse kuulutajad“ ja sellele järgnevas peatükis käsitleb autor vaba tarkvara, väites, et tarkvara algusaegadele oli tarkvara oma iseloomult vaba ning räägib Richard Stallmanni eluloost. 1970Tel aastatael liitusid paljud andekad programmeerijad tärkava tarkvaraturu ettevõtetega, Stallmann väidetavalt frustratsioonist selle tendentsi vastu lõi 1985. aastal GNU litsentsiga Unixi. Esimene GPLi versioon tuli 1989. aastal. Stallmann võrdles GNU/GPLi viirusega, mis levib nagu ämblikuvõrk. Stallmann toob välja GPLi neli vabadust: võimalus programmi jooksutada ükskõik, mis eesmärgil; vabadus õppida, kuidas programm töötab; vabadus levitada koopiaid;vabadus täiendada programmi. GNU/GPList kasvas välja 1991. aastal Linux, mille taha tekkis omaette kogukond. Vaidluses, kas tegu on avatud või vaba lähtekoodiga tarkvaraga, lahendas 1998. aastal Open Source Initiative. Linuxi võttis kasutusele IBM, kes investeeris 1 mld dollarit Linuxi arendamisse, mis aitas võistelda Microsoftiga.

Järgnevalt räägib autor sellest, kuidas digitaaltehnoloogia areng on ohustamas kirjastusi, filmitööstut ja muusikatööstust, tuues välja rohkelt nimesid, rääkib USA valitsuse poliitikakujundamisest ning tööstuste lobitööst.

3. peatükis „Kuidas Larry Lessig kohtas Eric Eldredi“ Larry Lessig oli juuraprofessor, Eric Eldred pensionil tarkvaraarendaja, kes lõi 1998. aastal oma kodus serveris tasuta raamatute jagamise teenuse, millega väidetavalt rikkus USA 1976. aasta (Sonny Bono) autorikaitseseadust. Eldred vs Ashcroft kaasuses püüdis Eldred legaliseerida teoste kasutamist uute teoste loomel (Creative Commons), Lessig argumenteeris, et tegemist on sõnavabaduse kasutamisega ning teoste kasutamine uute teoste loomisel ei tuleks rakendada ajalist piirangut (70 aastat autori surmast). Ülemkohus leidis, et sõnavabadusega ei ole teiste inimeste kõnede esitamine seotud ning teoseid ei või reprodutseerida sellisel viisil.

Raamatu teises osas räägitakse Creative Commonsi(CC) tekkest, mille inspiratsiooniks oli Eldredi kohtuasi, samuti sellest, kuidas CC litsentsitingimusi viidi vastavusse eksisteerivate avatud lähtekoodil litsentsidega. Järgnevalt käsitleb Bollmann RDF/XML arengut ja seoseid CC-ga. Lk 118-119 on ära toodud CC versiooni 1.0 põhimõtted.

Järgmises, 5. peatükis „Navigeerimas väärtuste muutust“ kirjutatakse CC praktilisest käivitamisest, CC logo väljatöötamisest. Edasi räägib Bollmann tsentraliseeritud meedia ohustamisest, passiivsete tarbijate sisuloomepraktikate muutumisest. Autor kirjeldab avatud meedia majanduseeliseid – ma ei suuda antud teosest neid välja tuua. Pärast seda peatükki räägib ta web 2.0-i eelistest ning nö longtail teenustest, mis on kasvanud välja kasutaja-kultuurist.

Peatükis „The Machine and the Movement“ räägib Bollmann CC projekti ülesehitamisest ja tehnilisest taristust. Esmajärjekorras võtsid CC litsentsi kasutusele jaapanlased, seejärel Brasiilia.

Raamatu kolmandas osas „A Viral Spiral of New Commons“ kirjeldab Bollmann, kuidas avatud formaadid on avanud tee uutele ärisuundadele. Raamatu 11. peatükis kirjeldab autor seda, kuidas teadus töötab põhimõttel, et teadmisi jagatakse ja eksperimendist neurocommons, kus semantilise veebi abil muudetakse neuroloogilised uuringud veebis kättesaadavamaks. Hiljem räägib ta OA (open access) liikumisest, mille eesmärk on teadusartiklid muuta võrgus vabalt kättesaadavaks ning samuti OER(open education) liikumisest.

Lõppsõnas ütleb Bollmann, et digitajastu on loonud uue kodakondsusliigi commoners (mul on siiani raskusi tõlke leidmisega), mis põhineb jagamiskultuuril. Bollmann usub optimistlikult, et see kodanikkonna osa viib poliitiliste muutusteni, mis parandavad demokraatiat.

———————————————————————————————————————————

Raamat oli suhteliselt kergesti ja kiiresti loetav, ent autor oli minu arvates oma mõtete edastamiseks liiga kinni tsitaatides kelleltki teiselt, mis muutis kohati sisu raskesti jälgitavaks, kuna iga mõtet edastas kellegi tsitaat ja muutis narratiivi seetõttu katkendlikuks. Tegemist ei olnud ei teadustööga ega ka ka manuaaliga, vaid hoiakuid ja väärtusi sedastava teosega. Arvan, et mõtte ja sisu saanuks anda edasi liigse ballastita ka sajakonna lehega.

Käsitluselt oli raamat mitmekülgne, tunda oli autori poolehoid juhtmõttele jagamiskultuurist. Autor oli tööd teinud ajaloo ja allikatega ning tõi välja olulised kaasused, mis on mõjutaud jagamiskultuuri levikut. Ma ei ole kuni lõpuni leidnud head mõistet inglisekeelse commonsi tõlkeks, ent siinkohal on tegu pigem minu keeleoskuse lihvimatusega. Mis peamine, ma sain uut informatsiooni jagamiskultuurist – julgen siinkohal kahelda autori optimistlikkuses poliitikamuutuste osas – vanad väärtused on visad muutuma – ent silmaringi laiendamiseks oli raamat hea valik. Ehkki päris lõpuni ma ei saanudki aru – kes ja kuidas ehitavad uut riiki. On need uued institutsioonid, lihtsalt inimesed, litsentsipoliitika muutumine või midagi muud.

Olulisem, mida sooovitaksin lugeda on Elder vs Aschcroft kaasus ja selle mõju Creative Commonsi tekkele, erinevate liikumiste taust (OA, OER jt). Muus osas võib mööndusi teha.

ITSPEA häkkeri mõtteviis it-projektis

Kui Eestis räägitakse 2013. aasta lõpul edukast startupist, siis üks buzzword, millest kõnelejad mööda ei saa on TransferWise.

Minu jaoks on see viimase aja üks edukamaid näiteid loovast mõtteviisist ja häkkerlusest, mis on loonud uue mõtteviisi pangaülekannete teostamisel. Häkitud on siinkohal traditsioonilist mõtteviisi, et pangaülekanded riikide vahel toimivad saatjalt vastuvõtjale ühe panga kaudu.

TransferWise legend räägib vajadusest teha ülekandeid eri riikide kontode vahel, mispeale asutajad mõtlesid välja skeemi, mis on seaduslik, kuid ülekandetasud vähenevad. Nii saaja kui vastuvõtja omasid kontosid kahes riigis, mispeale nad tegid siseriikliku makse eri valuutades sama päeva kursi järgi üksteise kontodele.

Siinkohal arvan, et on äratuntavad Eric Raymondi häkkerluse tunnused: oli probleem, mis vajas lahendamist; probleemi lahendamine lõi vabaduse; lahendus automatiseeriti.

Raymondi tehnilised soovitused minu arvates enam täielikult ei ole kaasajas. Ehkki soovitused C-d või Java-t õppida on kasulikud, on lihtsalt keele õppimisest vähe kasu. Mõistlik oleks spetsialiseeruda ja mingis vallas oma tugevus leida. Siinkohal TransferWise tehnoloogilist lahendust on raske hinnata.

Teine minu arvates edukas häkkerikultuuri näide on alternatiivraha Bitcoin. Tegemist on vaba tarkvara põhimõtetel arendatud praeguseks võltsimiskindla ja juba ka tavakäibesse jõudnud rahaga. Sellel on samuti olemas eelpoolloetletud omadused. Bitcoin on alternatiivselt leidnud maksevahendina tavakäibes kasutust ning konkureerib edukalt rahaturul.

 

 

 

 

 

 

 

ITSPEA: Kas jäljed liival on eikellegimaa?

Sellenädalase kodutöö jaoks lugesin ma läbi Mark Andrejevici artikli „Surveillance in the digital enclosure“ (The Communication Review, 2007 Routledge), et lahendada ülesanne: selgitada, mis on digiaedik ja anda endapoolne hinnang.

Pean tunnistama, et mul on marksistide mõttevoolude suhtes (mõningane) allergia, mis süveneb iga taolise artikli kaudselt sunnitud läbilugemisel. Selle aine raames on tegu teise marksistlikest ideedest tuleneva kodutöö lahendamisega, kelle ideedega ma pean silmitsi olema ning mul on tükk tegemist, et panna end lugema Karl Marxi järjekordsest kaasaegsesse pakendisse rüütatud mõttevoolust, mille keskmeks on seekord metafoor, kuidas korporatsioonid, eelkõige Google aedikustavad tootmisvahenditega üksikisikuid, jättes neid ilma kapitalist, antud juhul privaatsusest.

Aediku mõiste on ajalooliselt arenenud välja marksistliku koolkonna loogikast, mille kohaselt Inglismaa maaomanikud ekspluateerisid avalikku maad ning omastasid selle enda heaolu teenimiseks. Digiaedik on Andrejevici (viidates James Boyle) „mõtetest tulenevate immateriaalsete hüvede aedik“, teisisõnu strateegiad, mis privatiseerivad, kontrolliva ja nivelleerivad informatsiooni ja intellektuaalomandi piiril. Lõppsõnas ütleb Andrejevic, et digiaedik on sama immateriaalsele tööjõule, mis aedik ajalooliselt põllumajanduses. Varajases tehnoloogia arengu faasis on digiaedik üksnes kommunikatsiooni toimumise andmete salvestamine, kuid mitte sisu ja käitumise süva-analüüs. Seoses digitaalse andmeedastusega on toimunud kvanthüpe, mis võimaldab ka analüüsida sisu.

Põikan vahepeal korraks kõrvale. Lugesin hiljuti Kalev Hannes Leetaru raamatut „Data mining methods for the Content Analyst: An Introduction to the Computational Analysis of Content“, milles on ära toodud lihtsaimad meetodid sisuanalüüsiks. Selles on huvitav viide sellele, kuidas on arendatud välja keelt uurides terrorist speechi.

Benkler ja Schiller täiendavad Andrejevici kirjutises: „Isiku omandis mitteoleva informatsiooni sundvõõrandamine“. Andrejevic ütleb, et mida levinum on kaasaegses ühiskonnas toode või teenus, seda enam kaldub see andmesalvestamise poole. Teisalt, mida enam inimesi lubab salvestada oma informatsiooni, seda populaarsemaks teenus muutub.

Andrejevic sihib eelkõige Google’t, kes tema sõnul käitumise ja demograafiliste andmete töötlemisega kogub informatsiooni kasutaja kohta, muundades andmed turundusinformatsiooniks – personaliseeritud reklaamipakkumiseks. Ta ütleb samuti, et informatsioon ei soovi olla vaba digiaedikus ning loob kujundid vangla, asüül ja vabrik, kirjeldamaks vaba-aja, tarbimise ja koduste tegevuste jälgimist. Google’t iseloomustab Andrejevici sõnul tsentraliseeritud andmete kontroll. Digiaedikus on erinevad sümmeetria ja avatuse mõõdud. Andrejevici sõnul on Amazonis raamatumüüjal võimalik näha, kes ja mis raamatuid on otsinud, ent mobiilide juures pole võimalik teada, mis saab informatsioonist tehtud järeldustega. Google’i puhul heidab Andrejevic ette seda, et geopositsioneerimise, otsingute ja e-mailide sisu korrelleerimisega on võimalik teha väga kaugeleulatuvaid järeldusi kasutaja profiili kohta. Ta toob ka näiteks Microsofti, kes tsenseeris Hiina võimude soovil blogijat Zhou Jao’d ning kustutas tema loodud sisu USA pinnal olevas serveris.

 ….

Mark Andrejevicil on minu arvates õigus, et käitumine ja õigus seda salvestada on täna eikellegimaa. Või, noh, tegelikult priviligeeritud luureametkondade ja politsei tänane õigus riigikorda kaitsta – Eesti näitel. Ma ei lugenud välja ühtki viidet, et tegemist on halva nähtusega – otsesõnu ta ei öelnud seda – ent ei saa ka ütlemata jätta, et marksistlik kapitaliteooria on oma ideoloogialt klassivõitluslik, st Google asetub siinkohal ekspluateerija rolli.

Ma avastasin hiljuti, et olen andnud Googlele loa jälgida aeg-ajalt oma liikumisi Androidis http://maps.google.com/locationhistory Jah, nendin, et see oleks pidanud olema nähtavam ning loa küsimine lihtsalt mitte järjekordne linnuke kastis. Samas olen Googlelt saanud vastu ka e-maili teenuse, pilves oleva kalendri ning ühtteist veel, mis on minu elu lihtsustanud. Ma ei suudaks tõenäoliselt luua samaväärset teenust nagu Gmail, üksikisikuna, ja seetõttu ma ei leia ka ülitundlikult, et minu privaatsust oleks selleläbi riivatud.

Ma ei ole siiani andnud andmeid TÜ geenivaramusse – minu terviseandmed on minu jaoks olnud seniajani piir minu isiklike andmete loovutamisest, isegi teaduse hüvanguks. Samas, olen selle põhimõtte praeguseks ülevaatamisele viinud. Samas, olen hoidnud sugupuud geni.com-s, mis tegelikult rikub Isikuandmete kaitse seadus.

Usun, et tehnoloogia arenedes on lähevad ka privaatsuse probleemid aina raskemaks – st uue informatsiooni monitoorimis- ja salvestamisvõimaluste tekkele on iseloomulik, et privaatsus on laienev mõiste ja digiaedik täna on võib-olla probleemne geojälitus või sugupuu, tulevikus võib-olla hoopiski komplitseeritum infokogum, näiteks mõtete salvestamine ja järelduste tegemine – see võib tunduda ulme, aga ma usun, et realiseeritav, millest andmeid luuakse ning neid töödeldakse. Nagu ma ka Andrejevicist aru sain, siis probleem ei ole niivõrd uue info olemasolu, kuivõrd kellegi õiguses sellest järeldusi teha ja tehnoloogial on omadus digiaedikuid tekitada.