ITSPEA 2: arvustus Pekka Himaneni raportile „Challenges of the Global Information Society“

Himanen ütleb oma raporti eessõnas, et tegemist pole praktilisi lahendusi pakkuva dokumendiga, kuivõrd Manuel Castellsi teooriatest tuleneva loovühiskonna kirjeldusega kohtades, kus midagi tuleks ette võtta. Raport on kirjutatud 2004. aastal, mistõttu on seda hea täna hinnata perspektiivis, kas kirjeldatud stsenaariumid on realiseerunud.

Himanen toob raportis välja 10 üleilmset trendi ning esitab kolm arengustsenaariumit üleilmses konkurentsis püsimiseks.

Arengustsenaariumid

Ränioru (Silicon Valley) mudel realiseeritakse maailmas domineeriva mudeline USAs, Singapuri mudel Aasias ning Soome mudel Euroopas.

Esimese, Ränioru mudeli nõrkuseks on sotsiaalsete lõhede süvenemine, selle tugevuseks kiire ja dünaamiline areng, nõrkuseks hariduslik kihistumine. Singapuri mudeli aluseks on konkurentsivõimeline maksupoliitika riikide vahel ja maksude pidev alandamine. Mudeli nõrkuseks on kohaliku oskusteabe puudus ja valitsuste liigsuur sekkumine infovabadusse. Soome mudeli nõrkuseks on inimeste alalhoiuinstinkt heaoluriigi suhtes ja mittemõistmine, et infoühiskonna arengul on oluline ka välise oskusteabe lubamine kohalike ressursside juurde. Himanen esitab ka neljanda stsenaariumi, mis on kombinatsioon infoühiskonna ja heaoluriigi kontseptidest, mis eeldab ennetavat poliitikakujundamist.

Himanen toob välja 10 olulist väärtust, millele Euroopa peaks oma arengul edaspidi tähelepanu pöörama. Nendeks on: sallivus, turvatunne, kogukondlikkus, sünergia, vabadus, loovus, julgus, visionäärlus, tasakaal, tähenduslikkus. Nende baasilt esitab ta põhimõtted praktikas teostatavaks sotsiaalseks arenguks, mis põhineb loomemajandusel, looval heaoluriigil, inimkesksel arengul, üleilmsel kultuuril. Loomemajandust ei käsitle ta loovklassi ettevõtmisena, vaid kogu ühiskonna loovat kommunikatsiooni. Loomemajanduse alla liigitab ta IT-sektori, kultuuri ja heaoluloome. Loomemajanduse juhtimise üheks peamiseks võtmekohaks kirjeldab ta õhina ja kire tekitamist inimestes, Himanen väidab, et raha ei ole suurte innovatsioonide juures olnud peamine motivaator.

Loov heaoluriik põhineb eeldusel, et kõik liikmed on võrdsete võimalustega, kuid ressursside jaotus ei ole iseenesest eelduslik. Loova heaoluühiskonna üheks eelduseks on kõrgetasemeline haridussüsteem, kõrgharidus on innovatsiooniks hädavajalik. Kõrgharidus peaks keskenduma probleemide tuvastamisele, koostööle, allikakriitikale, probleemide lahendamisele. Informatsiooni kättesaadavus on sellise haridussüsteemi oluline osa.

Inimesed, kes on rahul oma tööga, on rahul ka ülejäänud eluga. Praegusel ajal töötavad inimesed üha enam ja kauem, mis jätab vähem aega perekonnale, on väsinud. Himaneni arvates on vajalik reform töökultuuris ja töö-puhkuse vahekorras. Himanen pakub välja paindlikku tööaega, projektipõhist tööd, tööajapanka, mis annaks võimaluse vabu päevi välja võtta.

Vaimse ja füüsilise tasakaalu saavutamiseks on vajalik tervishoiusüsteemis pöörata enam tähelepanu vaimsete häirete ennetamisele ning soovitab üleilmset kampaaniat endale sobiva kehalise tegevuse leidmiseks. Kultuurilise tasakaalu saavutamiseks soovitab Himanen toetada kultuurivaldkondi, mis ei oleks iseseisvalt kasumlikud.

Üleilmse arengu saavutamisel peab Himanen oluliseks ühiste tööde tegemist, kõrghariduse rahvusvahelistumist, tööjõule atraktiivseks olemist, mis tähendab mõistlikke tööjõu maksumäärasid. Himanen on seisukohal, et kapitali õigused peavad olema tasakaalus inimeste õigustega, samuti rõhutab ta vajadust arenenud maade turutõkete eemaldamiseks arengumaade toodetelt.

Järeldused

Eesti kontekstis on Himaneni raport soovitatav lugemine. Viimase viie aasta jooksul on EAS hakanud pöörama tähelepanu loomemajanduse arendamisele, selle kommunikatsioonile ja olulisuse tõstmisele. Siiski, loomemajanduse osana ei nähta Eestis niivõrd IT-d kuivõrd kultuuritööstust, loomemajandusega tegeletakse Kultuuriministeeriumi mitte niivõrd Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi haldusalas.

Himanen väldib mõisteid ja klasside kasutamist, mida armastavad kasutada enamasti vasakintellektuaalid, kes on vastu sellele mõttele, et kultuur peaks majanduslikku kasu tooma. Nõustun Himaneni arvamusega, et elukestev õpe on innovatsioonidel põhineva majanduse eelduseks. Eesti vananeva rahvastiku hulgas on vajalik uute oskuste omandamine ning inimeste võimalikult kiire tehnoloogiaga kohandumine, et tööjõud suudaks adapteeruda uusi oskusi vajavate tehnoloogiatega ning leppida sellega, et masinad hakkavad üha enam asendama lihtsaid töid. St, mida keerukamat ja enam intellekti nõudvat tööd/teenust inimene teeb, seda suuremad on tema võimalused tulevikus ka tööd saada või iseseisvalt ettevõtjana tegutseda.

Himaneni stsenaariumid on minu hinnangul liiga üldistavad ja tulevikus võib tekkida stsenaariumeid, mis ületavad üht või teist konteptsiooni. Eesti puhul ei suuda ma praegu öelda, kas liigume Soome või Singapuri suunas. Arengufond on aasta tagasi väga kriitiliselt suhtunud Eesti võimalustesse http://www.arengufond.ee/upload/Editor/Publikatsioonid/stsenaariumid-2018-neli-lugu-eesti-majanduse-tulevikust.pdf tuues välja omalt poolt neli stsenaariumit, kuhu Eesti võiks liikuda. Neist Himaneni kontseptsioonidega on ühtiv Skype saar ja Lõuna-Soome stsenaarium, mis on negatiivne stsenaarium. Kindlasti on tähelepanuvääriv, et inimesed, kes ei ole rahul oma tööga, projitseerivad rahulolematuse oma perele ja lähedastele. Eestis ei tea ma ühtegi uuringut, mis seda oleks uurinud.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s