Sõit kõrge lainega merel lõpeb minu jaoks alati ühtmoodi halvasti, ent mis seal salata, kutse Eesti ühele põhjapoolsele Keri saarele kaugtöökontorisse on ürgsem kutse, kui seda on üle kahenädalane merimatka Helsinkisse.
Ilmunud Proeksperdi ajakirjas Hello World septembris 2015
Ja kuigi põline maismaarott ja Lõuna-Eesti asukas, on meri mind alati magnetina tõmmanud. Parasjagu on käimasolevas sprindis võimalik organiseerida tööd nii, et saan lubada endale Tallinna lahel tunniajast Ameerika mägedel sõitu Tõnu Jaansoo Kaisla 500HT-ga ning töötada sealt, kus parasjagu minu must spordikott riiete, söögiga ja sülearvuti on. “Mul on signaalraketid ka kaasas,” ütleb Tõnu enne merereisi algust. See ei lohuta mind just palju, sest juba Leppneeme sadamas nähes, kuidas Tõnu paat üles alla kõigub 10 m/s tuules, tean, et seekord lõpeb kõrge lainega sõit tõenäoliselt mao tühjenemisega.
Hiivame asjad kiirelt paati, viipan mind sadamasse toonud Toomas Joametsale käega ning asume teele. Tõnu on lõhkunud ära kõrge lainega küljetule ning proovib seetõttu paati kiiresti akvatooriumist välja juhtida, et saame asjad ära kohendada ja paadi ninasse lükata. Sõit läheb oluliselt hullemini, kui ma ootasin. Lendame paadiga läbi lainete ning maandume kolakaga lainepõhja – ime, et Kaisla vastu veel peab, kuna põrutused on kõvad. Tõnu juhib paati osavalt, sõites lainesse valitud kiirusega ja kui on selge, et saame lainepõhjas tunda mere jõudu, vabastab gaasi. Pidevalt käivad kojamehed edasi-tagasi, pühkides vee paadi pisikesest akna pealt. Hoian kramplikult lauast kinni ning tunnen, et otsaesine läheb niiskeks. “Kormoran,” näitab Tõnu. Lendaski minema. Ma ei suuda isegi ühmata vastu. Kolmveerand tunni pärast hakkab paistma Peeter I aegne majakas ja selle kõrval kivist elumaja. 50 hobust, mis meid läbi vee on 15 km/h kandnud 19 kilomeetrit rannikust, 30 kilomeetrit Sõpruse kontorist eemale, võtavad nüüd vaiksemad tuurid, laine on rahunenud ning jõuame kaldale lähedale. Vahepeal öögin. Tõnu võtab raadioga ühendust saarele, kus ees otab Juri Krainjukov ning ütleb, et jõudsime kohale.
Kui me peale tunniajast meresõitu Kerile jõuame, ootab meid kaldast paarikümne meetri kaugusel kummipaat, mida tuleb mere peal pumbata, et jõuaksime kividest palistatud kaldale. Istun veel Kaisla peal ja ei suuda midagi teha. Mõtlen, et neil, kes püüdsid kunagi vabasse maailma meritsi minna, oli ilmselt valida, kas oksendada mõned tunnid või jääda eluks ajaks vangi. Mul nii raskeid valikuid õnneks ei ole, ma olen vaba liikuma ja valikuid tegema. Ühel hetkel sunnin end püsti tõusma ning mõtlen, kas nüüd või mitte kunagi. Sisikond seekord ütleb: “Nüüd!” Võtan asjad ning tõmbame end kummipaadiga nööri mööda kaldale. Tõnu läheb teisele ringile ja toob kotid, mille Jana kaasa andis. Ma tunnen, et jalg veel väriseb ja ei kanna mind päris hästi, kuid asume mööda kive rannale kõndima. Juri aitab asjad sisse kanda.
Nurkadest murenenud kiviplaatidest trepp juhatab meid saare lääneosas suure lubjatud, kõrge ühekorruselise majani, mis tervitab külalisi venekeelse teatega “проход держать свободным”, edasi sisse astudes ütleb järgmine silt, et majas on näitus. Elumaja on tagasihoidlik, paremal asuv köök ja ruumid on oma parimad päevad veetnud vähemalt pool sajandit tagasi ning lagedest koorunud soome papp annab aimu, et kunagi on katus läbi lasknud. Põrandatelt murenev värv ja kulunud vaibad annavad aimu sellest, et kontsi siin ei tasu daamidel kanda.
Viin asjad tuppa ning läheme toome Tõnuga kummipaadi paadikuuri. Uurin, kuidas ta saarevahiks sai: Tõnu oli suvel erinevaid Eesti saari läbi sõitnud ning avastanud Keri ja kalendri keri.ee lehel, kus ennast saarevahiks kirja sai panna. Saarel on vahemaad lühikesed, näiteks kui minna elumajast tuletorni, tuleb kõndida kõigest 191 meetrit, mis on pea pool saare pikkust. Muud distantsid on veelgi väiksemad. Päike hakkab seejärel paistma ja laine merel tasapisi maheneb.
Kirjanik Tõnu Õnnepalu veetis oma eelmise aasta Vilsandil, vormis mõtetest “Lõpetuse ingli”, vaidles Tolstoiga kunsti üle ning jõudis välja eesti kultuuri süvakihtideni. Üksikul, kaugel saare peal elamisel on vist mingi ürgvägi, mis annab oma olematu puistu, tormise mere ning askeetiliku taimestiku keskel edasi üdini aegadekauge mustri, mida tundsid juba meie esivanemad, kes elasid rohkem kui meie loodusega koos kui meie. Tarkvara arendus on samavõrd loominguline töö kui kirjandus ja kunst ning sama testiminegi, samavõrd maagiline – ühtäkki lõpptulemus töötab. Või siis tuleb parandada. Loodus ja tehnoloogia on Keril põimunud, saame elektrit tuulegeneraatorist ja päikesepatareidelt ning peseme nõusid mereveega. Soovin endas tunda seda looduse ürgkeelt, tunnetada osakest saarest, häälestuda, testida, kohata loomingulist plahvatust ning samas luua väärtust ettevõttele ja kliendile. Miks ma õigupoolest läksingi Kerile?
Avastan edasi tuletorni ning klõpisin kiirelt mõned pildid. Saarel on detaile, mis on jätnud siia märgi elust ilma kohustuseta: kaks valget tooli rannal, vana maja ning paadikuur. Tuletorn, kus vana on saanud kokku kaasaegse tehnikaga. Roostes käru elumaja kõrval, mille peal on grillrest. Nolifer, peaks tägima ära selle elu siin. Majas on kaks ülimalt huvitavat tuba, ühes on vana tehnika ning kompositsioon lambist, raadiost ja toolidest, teises maja otsas olevas toas kõneleb külalisteraamat ning seinte peal vaatavad vastu söejoonistused eri rahvustest inimestega. Aken on vanaks pildiraamiks tuletornile.
Juri ja Tõnu töötavad tuletorni tipus. Seal on platvorm, kuhu mahub kuni viis inimest ning jõuan arvamusele, et ülimalt loominguline plahvatus toimub selle tule kõrval, kui on võimalik kirjutada koodi või tarkvarast vigu taga ajada. Otsustan, et proovin sedasama.
Elumajas jalutab vastu kollane, valge kõhu ja koheva sabaga kass Villimar, kes on siia koos Tõnuga tulnud. Villimaril on vist kõht tühi, Tõnu annab talle süüa. Eelmisel õhtul oli Villimar kadunud ning Tõnu oli leidnud ta lõpuks paadikuurist. Istun ja teen lahti Jira ning vaatan, mis mulle Säilä sprindi seis ütleb, annan töökaaslastele Skypes märku, et olen saarel, elus ja terve. Saan VPN tunneliga tööd teha ning mõtlen sellele, et kogenud arendaja Aivar Vaalmal on õigus, kui tõi välja eelmisel retrol, et peagi muutuvad multi-tiimid, kes asuvad maailma eri otstes ja peavad suutma tarnida tarkvara kliendile, aina olulisemaks. Tööharjumusi tuleb muuta ja suhtluskultuur muutub oluliseks. Nendin, et ei ole vist suurt vahet tõesti, kus kohast tööd teha. Siiski on minu jaoks oluline grupitunne, kuuluda tiimi. Avastan aknalaualt Oscar Wilde “The Picture of Dorian Gray” ja veel ühe raamatu, B. Danielsson “Õnnelik saar”. Seina peal on kirjas saare ajalugu, keegi on kunagi teinud siia restorani ning toonud ka naabersaar Pranglilt külalisi. Keril on ka osake II maailma sõja aegset minoori, mälestusmärk Soome lennukist Kalevast, mille tulistasid NSVLi sõjalennukid alla 1940. aasta 14. juunil. Väidetavalt proovis selle lennukiga lahkuda Eestis Konstantin Päts.
Mõne aja pärast lähen koridori ning Tõnu palub mul mitte edasi liikuda, kuna toas on ritsikas, keda ta üritab välja suunata. Saan ritsikast pildi kätte, kuna ta püsib liikumatult, varsti õnnestub Tõnul ta välja juhtida. Õhtul enne päikeseloojangut tantsivad ritsikad heintes.
Õhtul asub Tõnu uuesti teele, kuna mandrilt tulevad veel siia Erkki Ormisson, Allan Urb, Jana Ratassepp ning Jarmo Liivak.
Panen sauna kütte, kuid kella 21-ks veel ei ole seltskond saabunud, helistan lõpuks Erkkile. “Oleme 4 kilomeetri kaugusel, laine on hull,” ütleb Ormisson ning lõpetame kõne. Vahepeal suhtlen Skypes Aivariga ning saan rohelise tule ühe kasutusloo testimiseks, mille arendajad on lõpetanud.
Pärast kahetunnist üles-alla loksumist on seltskond kohal. Aitame Juriga rannas kandami ära tuua ja juhatame tulijad elumajja. Nemad reisisid 2 tundi ning ei läinud kahe inimese (nimed jäägu autori teada) sisikonnal samuti kergemini.
Peale kehakinnitust on ka saun nii soe, et saame ära käia. Õhtul jätkub juttu pikemaks ning testime muu hulgas ära ka Taxify äppi, kas see suudab takso Kerile saata. Pakubki. Vigane sisend, järelikult. Äpp pakub Tallink taksot ning taksojuht õnneks keeldub, käitumise kontrollimiseks proovime uuesti. Potentsiaalne mõtlemiskoht Taxify-le. Tõnu ja Jana avastavad, et ehkki nad on 4 aastat Proeksperdis töötanud, siis Tõnu pole kordagi Janat kontori peal näinud ja vastupidi.
Ühtäkki poole kahe paiku on elekter kadunud ning internet samuti. Räägime taskulambi valgel edasi ning ühel hetkel vajun magama.
Hommikul selgub, et Tõnu on saanud saare seltsi juhilt öösel hunniku SMSe, kes on palunud tarbijaid võrgust vähemaks võtta, kuna aku on viimase hingamise peal. Meil oli järel majas mitu tuld, arvutid ning saunas hõõglambid. Lõpuks otsustas saare seltsi juht meid vooluvõrgust välja lülitada, kuna keegi ei reageerinud. Palume hommikul elektrit tagasi ning lülitame välja liigsed tarbijad. Saan rahulikult tööd alustada ning keedan endale kohvi ning teen paar võileiba.
Kontori puhul ei ole vahet, kus tööd teha. Raskeks teeb minu jaoks tiimiga töötamise info vahetuse kiirus, silmast silma on infovahetus tihti kiirem ning ühise probleemi lahendamine tulemuslikum. Asja võlu on keskkonna vahetus, mis tõstab motivatsiooni ning mugavustsoonist väljatulek, mis annab inspiratsiooni uuteks ideedeks. Ülesandeid on võimalik lahendada, ent suhelda tuleb teisiti. Peamine tööriist on siinkohal suhtluskanal.
Lõpetan seekord päeva pisut varem, et minna tagasi mandrile ning lõpetada päev kontoris. Sõit kulgeb lennates, oleme Leppneemes poole tunniga.
Kunnar Kukk 