Perekond Kuke kaks aastat Pärnus

Kaks aastat tagasi lumisel novembrikuu päeval parkisime oma päevinäinud halli kolmanda seeria BMW ühele Pärnu Aisa tänava kortermaja õuele. Maja oli üsna uus, selle esimese korruse korterist 6 pidi saama meie ajutine katusealune kuni suveni, mil omanik tuleb Pärnusse supelsaksaks. Minul ja Aigil puudus tol hetkel adekvaatne ettekujutus, mida tähendab töötamine kaugelt, ehkki nädalase tööotsa olime Pärnust mõni kuu tagasi teinud ning ka viiekuune Kaarel ja viiene Kirsi pidid loobuma seni tuttavatest radadest, mängumaadest ja sõpradest Tallinnas. Oli küll õrn aimdus, aga tegelikkusest oli see kaugel. Meie plaan oli nii kiiresti kui võimalik alustada kingituseks saadud vanatädi majaosa renoveerimisega ning kolida randa.

Kuni tänaseni püüan ma ammendavalt sõnastada seda ajendit, mis pani meid Tallinnast – töökohtade keskpunktist ning Eesti elu arterist – ära liikuma, vaatasid ju ka osad sõbrad meid pisut kõõriti – siis täit selgust ja sõna ei ole ma selle liikumise ajendiks leidnud. Minu tänase tööandja, Topia andmetest võib leida kinnitust, et pole võimalik valida seda ühest, kõige enam eelistatud elupaika maailmas. Isesuguste ja erinevate väärtushinnangute ja vajadustega inimeste jaoks on olulised erinevad väärtused, kellele turvalisus, kellele looduskeskkond, kellele kinnisvarahinnad, kellele transpordi ja töökoha ligipääsetavus. Sellest tulenevalt on ka erinevate inimeste eelistatud linnad/elukohad erinevad. Kui ma aga peaks kolm põhjendust Pärnu kasuks tooma, siis paneksin kaardid:

  • Tallinna liigsele kokkusurutusele (Eesti kontekstis) ja ajale, mis kulub transpordile
  • Pärnu rahulikum kasvukeskkond lastele ning ei saa ka üle ega ümber (teatava üldistusena), et:
  • Pärnu kesklinna lähedane elatav maja krundiga maksab kolmetoalise korteri hinna Nõmmel
  • Pärnu on Mulgimaale (minu juurtele) lähemal kui Tallinn

Ja ehk lisandub nimekirja tuleviku ja Tartuga võrreldes ka võimalus, et

Rail Balticu tulekuga muutuks sõit kahe linna vahel ajalises mõõtkavas võrreldavaks reisiga Viimsi poolsaare tipust Balti jaama.

Maailma konteksti vaadates, asetub Pärnu 2030. aastaks ehk tekkivale kaubateele Aasiast Euroopasse, mille eelduseks on arktilise Põhja-Jäämere jääst vabanemine, Norras Kirkenesis Barentsi kaubasadama väljaehitamine, tunneli loomine Helsinki-Tallinna vahele ja Rail Baltic, mis Aasiast transporditava kauba toob Euroopa südamesse. 2018. aasta alguses ettevõtte Sor-Varanger Utvikling avaldatud dokumendis “An Arctic Railway Vision” nähakse ette lisaks 2026. aastal avatavale Rail Balticule aastaks 2030 avatavat kiirraudteed Norra kirdeosast Helsingisse, mille eesmärk on haarata endale 10% Euroopasse tulevatest Hiina, Taiwani, Lõuna-Korea ja Jaapani suunalistest konteinerveostest ehk 550 000 konteinerit igal aastal, mis jõuaksid Helsingi kaudu nii Kesk-Euroopasse kui ka Sankt-Peterburgi, esimesel juhul läbiksid Balti riike.

***

Ja siis on veel Pärnu ja ümbruskonna rannad.

***

Olles lapsepõlves veetnud suvesid Pärnus vanatädi juures, on mul oma ettekujutus, millele proovisin aegajalt Pärnus sõpru külastades kinnitust saada.

Enam ei ole alles kohvik Kasekest Supeluse tänaval ning äratuntava häälega ZILi kollasesse paaki ehitatud kaljaautomaate, mis suvistel Pärnu tänavatel ENSV viimaste hingetõmmete ajal ringi vurasid ning kolmeliitrisse purki leivajooki viie rubla eest niristasid. Mida oli hea lürpida, aga ka hiljem vanatädi kemmergu vahet joosta. See-eest on endiselt rand, mudaravilast on saanud spaa, kesklinnas müüakse pontšikuid, Sindi Vovka küsib endiselt raha bussijaamas, palju on kohvikuid ja uusi kauplusi ning linn on väga hästi rattaga läbitav.

Endiselt on alles rannapiirkonna kärarikkus suvisel ajal ning veidrad lõbusad supelsaksad ja muidu uitajad, kes suvise vabaduse laineharjal lubavad endale Pärnus seikluse või joogi rohkem kui kodus ning lapsed, kes jäätisemüügiga rannas jalgrattaraha koguvad.  

Olen sisimas kogu aeg üritanud ellu tuua selgust ja puhtust. Müravaba keskkonda ja vaikust. Vajan sisimas pisut rohkem privaatsust, teisalt ei tahtnud ma ka loobuda kolimise hetkel heast tööst Proeksperdis tooteomanikuna ning arvasin, et on ka mõistlik, kui vajalikud teenused ei ole kaugel ja kättesaamatud. Proeksperdis õnnestus mul veenda juhtkonda avama Pärnus harukontorit ning otsima arendajaid, kes tahaksid siit tööd teha. Läks hästi.

***

Pärnus on mitu hoovust ja linnaosa ning ajastut ja kihti. Meie pere Ülejõe koduni juhatanud kinnisvaramaakleri büroo turuülevaade nendib, et kohalikul rahval randa eramajadesse on asja vähe, sest tengelpung on väike. Rannaäärsed eramud on peamiselt väljastpoolt tulijate privileeg. Rannas elamise väljaminek on suurem kui Kalamajas. Kontrastina Rääma aedlinnakus või Ülejõel võib aga kohata nii õllesõpru kui ka August Jakobsoni “Vaeste ja patuste alevigi” hõng on kusagil õhus heljumas. Ning siis on kesklinn, Mai, Raeküla, Vana-Pärnu, Sauga, nüüd veel Tammistegi. Pärnus on koolis käinud Konstantin Päts, siin on elanud Friedrich Martens, Pärnu Postimees Johan Woldemar Jannsen ning saati, Pärnus on välja kuulutatud Eesti Vabariik.

***

Vanatädi maja renoveerimisest ei tulnud suurt midagi välja. Olime jagelenud muinsuskaitseametnikuga aasta, et nõuetele vastata, vaielnud kaasomanikuga ning pangalaen ja ehitajagi olid välja valitud, ent kogu komplekti ja teadmist, et elame ühes majas nii muinsuskaitseametiga, kes dirigeeris, milliseid aknaliiste tohib kasutada, kui palju põrandast üles võtta ja millist värvi kasutada kui ka kaasomanikuga arvesse võttes ei tekitanud see meis rahulolutunnet. Irooniaga ütlen, et ootan seda inimnäolist muinsuskaitseametit kohe huviga. Seda kokteili kokku segades jäi hinge kripeldus – ei ole päris oma ja ei saa ise otsustada – otsustasime, et hingerahu saavutamine on olulisem – müüme ja ostame päris oma elamise.

See oli kokkuvõttes hea otsus.

***

Pärnu linnarahval on ka omad veidrused, millega tuleb harjuda. Oleme olnud kimpus, et ürituste Répondez S’il Vous Plaît’le ei vastata. Pärnu talverehvide järgne liiklus ja soojad ilmad on omaette skeene ning üsna tihti räägitakse Pärnus ja mulle tundub, et ka keskendutakse rahale, millele viitab ka see, pisut pettunud alatooniga lugu. Igasuvise jämmari, Weekendi ajal liigub linnas ringi tavapärasest rohkem pohmellis sinikaelrullnokki, samas kohalikku elu kajastab (viimasel ajal küll lahjemas kastmes) tuntud Rääma eluülikoolivilistlane ja liider Vello42. Siin on õnneks palju erinevale maitsele kultuuriüritusi ja siis veel Augustiunetus – olime sel suvel lummatud. Loodetavasti tegijatel jätkub jaksu seda festivali edasi teha.

Samas, inimesed on sõbralikud ning suhtlemisaltid, ilmselt tänu turismikogemusele. Võõrastega on võimalik jutule saada ning ka siinne kultuurielu on vilgas. Oleme käinud nii Uue Kunsti Muuseumis kui avastanud Pernova Loodusmaja, külastanud erinevaid üritusi ning loomulikult Lottemaad. Olen töötamas ja rääkimas käinud Forwardspace’s ja Pärnus on suurepärane raamatukogu. Häbi, mida tuleb tunnistada, et Endlasse veel jõudnud ei ole. Noorem veel teistega magama ei jää.

Randadest oleme jõudnud enamasti Valgeranda, seal on vähem inimesi ja kodust ei asu see kaugel.

***

Lapsed on kohanenud Pärnu eluga üllatavalt hästi. Kirsi pidi vahetama Pärnu aja jooksul kaks korda lasteaeda, kuid elas üle, alguses kohanemisega oli tegu ka sellega, et uusi sõpru kohe ei olnud. Õnneks on meil toredad naabrid ning sai naabritüdrukuga ja teiste üleaedsetega samasse rühma. Kirsi on hakkaja ja leiab kiiresti kontakti. Samad lasteaiaõpetajad said ka Kaarlile ning üks käib sellest aastast rõõmuga nüüd Ülejõe põhikoolis, teine Kadri lasteaias. Oleme käinud tantsimas ning ujumas, tütar on tagunud suvel kooli juures jalgpalli, osalenud Black & Brownie tantsulaagris ning müünud naabritüdrukuga aia ääres marju. 1. septembril on Pipi Pikksukk visanud Kirsi üle õla kooli aktusel. Ainult, et korterieluga harjunud pere lemmik, kass Suusi, jäi aasta tagasi auto alla …

See-eest väärtus, mida annab oma aia õun, maasikas või tikrimari, isiklik liivakast või kiik, seda ei ole võimalik arvudes edasi anda.

Kodukoha pagar Leivakas, kes teab klienti nimepidi, pakub uskumatult head lihaleiba ning on teinud firmaürituseks suurepärase võileivatordi.

***

IT-alane tööturg on Pärnus veel toores. On harukontoritega tarkvaraarendajad Proekspert, on BrightSpark, Fujitsu avas oma kasutajatoekeskuse ning siis on tükk tühja maad. Elisa on öelnud, et võimaldab kaugtööd, Swedbank võimaldab kaugtööd, et ma kellelegi liiga ei tee, siis siin on üsna kasulik nimekiri. Kaugtöö võimaldamine vajab kultuurimuutust ettevõttes kui ka kaugtöö tegija avatust uue mõtteviisi ja uute töömeetodite suhtes, juhi usaldust. Head eneseväljendusoskust ja kommunikatsioonioskust töötegijalt nii sõnas, kirjas kui pildis, distsipliini ja iseseisvust. Olen selle loo kirjutamise hetkel kaugtööd teinud 2 aastat ning üsna palju õppinud, tööharjumused on muutunud ning võin täna öelda, et töötan oluliselt teistmoodi, kui töötasin kontoris alaliselt kohal olles.

***

Cleveron on leidnud Viljandi, ilmselt mõjutab see lähiajal ka kohalikku IT-õpet, Pärnus on üsna palju ka tööstusettevõtteid. Samas Tartu Ülikooli Pärnu Kolledž on üsna tugevalt siiski turismile ja teenustele fokusseerinud. Minu vaimusilmas see ei peaks nii olema, võiks olla ka tehnoloogiaalast kõrgharidust.

***

Pärnus on palju häid kohvikuid ja kõrghooaja väliselt võib väga hea kvaliteediga lõuna saada 4-5 euroga kesklinnas, natuke äärelinna poole isegi alla 4 euro, õhtusöökidest ma ei räägigi. Minu lemmikuteks on kujunenud Mahedik – väga head toidud ja mitmekesine valik, Jahisadama restoran – juba vaate ja lõunapakkumiste pärast olen käinud ning seal on parim lastenurk Pärnus, Aara kohvik – kui on vaja koduseid toite ja kuu lõpp paistab, Supelsaksad – kui on vaja head kogemust. Kui Pärnust välja sõita, siis Sindis on tore kohvik Julius, kus on samuti suurepärased grillkotletid. Restoranidest olen mitmel korral külastanud Nooti. Pärnul on turismihooaja pikendamiseks oma kohvikutenädal.

Kui suvi on läbi, siis Pärnus tasub ringi vaadata spaades. Siin on Estonia Resort, Hedon, Tervis, Viiking. Me oleme perega kõige rohkem käinud Viikingus, kuna seal on lastele kõige mõnusamad tingimused, samuti saunad.

Oleme käinud avastamas ka Tolkuse raba ning Jõulumäge. Raeküla terviserajal ja Nurmenuku talus, Rae järve ääres.

Koht, mida ma tahan lähiajal koos puitmaterjaliga külastada on Ülejõe põhikooli juurde tehtud töökoda Ülejõe Makerspace, mida saavad kasutada ka lapsevanemad. Teen mõne pingi või midagi huvitavat alustuseks.

***

Sõidan kord nädalas ka Tallinnasse ning olen tee peal püüdnud telefonikaameraga kinni aegumatuid vaateid linnale, jõele ja inimestele. Kui udu katab oktoobrikuu hommikul silda, on vaevu näha Saare-Lääne piiskopi asutatud Vana-Pärnu sabana tekkinud Ülejõelt kesklinna. Pärnut on mainitud esmakordselt 1251. aastal, minu kokkupakitud ülevaade ühe pere kahe aasta elust ja muljetest 767 aastat hiljem aitab ehk natuke udu hajutada, mis võib-olla tekib kellelgi teisel seoses Tallinnast ära (väiksemasse kohta) kolimise ideega.

Head mängimist selle ideega ning kolimist. Pärnu on minu vaimusilmas 30 aasta pärast Eesti linn number 2.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s