Minu juuksurid

Ilma erilise sissejuhatuseta. Istuda kord kuus või pisut harvemini toolis ning peeglis iseendaga aru pidada, on viinud mind kokku juuksuritega. Ma lasen peaaegu iga kord lõigata sama soengu. 

1989, Agnes

Agnes oli mu esimene juuksur alevis, keda ma mäletan. Tumedate keemiliste lokkis juustega, kahe lapse ema. Agnes palju ei rääkinud. Agnes kaua juuksurina ei töötanud. Agnes jäi Tartu Ülikooli õigusteaduskonnast poole punktiga joone alla ning seejärel õppis juuksuriks, misjärel elu viis ta oma rada. Agnes elas üksvahe mu lapsepõlvesõbra vanaemaga samas majas. Luurasime sõbraga ta ukse taga, kui Agnes ja külalised viina võtsid. Sain seltskondlikust vestlusest teada uusi roppsõnu. Viimati nägin Agnest oma alevi naabri matustel peielauas.

Loe edasi “Minu juuksurid”

Advertisements

Inimlolluse alusseadused

Carlo M. Cipolla, UC Berkeley majandusprofessor, esmaavaldamine Whole Earth Review (1987)

Esimene inimlolluse seadus sätestab kahemõttelisuseta, et:

Kõik alahindavad alati ja paratamatult ringluses olevate lollide indiviidide arvu.

Esiteks, see väide kõlab lihtsustatult, ebamääraselt ja kohutavalt kitsarinnaliselt. Lähem uurimine paljastab siiski selle tõelevastavuse. Hoolimata sellest, kui kõrge on inimlolluse määr, on see korduvalt ja korduvalt jahmatanud faktiga, et:

a) inimesed, kes on arvatud ratsionaalseks ja intelligentseks, on sootuks häbematult lollid;

b) päev päeva järel ühes lakkamatu monotoonsusega kimbutavad kellegi tegemisi lollid inimesed, kes ilmuvad äkki ja ootamatult kõige ebamugavamates kohtades ja kõige võimatumail hetkil.

Esimene seadus takistab mind omistamast konkreetset numbrilist väärtust lollide osale kogurahvastikust: iga arvuline hinnang muutuks alahinnanguks. Seega, järgnevatel lehekülgedel ma tähistan lollide osakaalu kogurahvastikus tähisega [sigma] .

Teine seadus

Praegu Läänes moes olevad kultuuritrendid soosivad egalitaarset lähenemist elule. Inimestele meeldib mõelda inimolendist kui väljundist täiuslikus massitootmisseadmes. Eriti geneetikud ja sotsioloogid püüavad muljetavaldavate teaduslike andmestike ning valemite aparaadi abil tõestada, et kõik inimesed on loomulikult võrdsed ja mõned on võrdsemad kui teised – see on omane õpetustele mitte loodusele. Ma luban endale erandit sellest põhivoolust. See on mu kindel veendumus, mida toetavad vaatlus ja eksperimenteerimine, et inimesed ei ole võrdsed, et mõned on lollid ja teised mitte – vahe määrab loodus ja mitte kultuurilised jõud ega tegurid. Samaväärselt, kui keegi on loll, on teine punapea; keegi kuulub lollide hulka samaväärt, kui kellelgi on teatud veregrupp. Loll inimene sünnib lolli inimesena looduseõnnetuse tõttu. Siiski veendununa, et osa inimesi on lollid ja seda mitte geneetiliselt, ei ole ma reaktsionistlikult püüdmas taasäratada selle kattevarjus klassi­ või rassilist diskrimineerimist. Ma usun veendunult, et lollus on kõikide inimgruppide valimatu privileeg ja ühtlaselt jaotunud konstantses proprotsioonis. Seda fakti väljendab teine seadus, mis osundab, et:

Tõenäosus, et antud inimene on loll, on sõltumatu selle inimese teistest omadustest.

Selle seosega näib loodus ometigi end üle trumpavat. Hästi on teada, et loodus püüab üsnagi müstilisel viisil hoida konstantsena mõne loodusnähtuse suhtelist sagedust.

Näiteks, olenemata sellest, kas inimene elab põhjapoolusel või ekvaatoril, kas sarnased paarid on arenenud riigist või arengumaalt, kas nad on mustad, punased, valged või kollased – on naiste ja meeste suhe vastsündinute seas konstantne, kerge meeste ülekaaluga.

Me ei tea, kuidas loodus selle märkimisväärse tulemuse saavutab, aga me teame, et selleks, et seda saavutada, peab loodus kasutama suuri arve. Kõige märkimisväärsem fakt lolluse sageduse kohta on, et loodusel on õnnestunud teha selle esinemissagedus võrdseks tõenäosusega [sigma] selle grupi suurusest üsnagi sõltumatult.

Stupidity3

Seega leitakse sama protsent lolle inimesi, kas väga suurest grupist või väga väikesest. Mitte ükski teine vaadeldav nähtus ei paku sellist silmatorkavat tõendit looduse võimsusest.

Tõestus, et haridusel ei ole midagi pistmist tõenäosusega [sigma] leiti katsetega suurtes ülikoolides viie peamise grupi seas: nimelt sinikraede, valgekraede, üliõpilaste, administratiivtöötajate ja professorite seas.

Iga kord, kui ma analüüsisin lihttöölisi, leidisin ma neist osa [sigma] juhme. Kuna [sigma] väärtus oli kõrgem kui ma eeldasin (esimene seadus), arvasin esiti tänu käibevoolu teooriatele, et tuleks näpuga näidata kihistumisele, vaesusele, hariduse puudumisele. Liikudes aga sotsiaalsel redelil, leidsin, et sama kogus leidus ka valgekraede ja tudengite seas. Veel kõige muljetavaldavamad tulemused ilmnesid professorite hulgas. Olenemata sellest, kas tegu oli suure ülikooli või väikese kolledžiga, kuulsa instituudi või tundmatuga, leidsin, et sama osa [sigma] professoritest on lollid. Nii segaduses, kui ma ka tulemustest olin, tegin erilise sammu, ma otsustasin oma uuringut laiendada eriliselt valitud grupile, tõelisele eliidile – Nobeli laureaatidele. Tulemus kinnitas looduse ülimuslikke võimeid: osa [sigma] Nobeli laureaatidest on lollid.

Seda ideed oli raske seedida ja sellega nõustuda, aga liiga palju katsetulemusi tõestas selle fundamentaalset kehtivust. Teine seadus on rauast seadus ja see ei tunnista kõrvalekaldeid. Naisõiguslasedki toetavad teist seadust, kuna see näitab, et lolle indiviide jagub proportsionaalselt arvukalt niihästi meeste kui naiste sekka. Arenemata Kolmanda Maailma elanikud saavad tõenäoliselt teisest seadusest lohutust, kuna nad leiavad sellest tõendi, et arenenud ei olegi nii arenenud. Vaatamata sellele, kas teine seadus meeldib või mitte, on selle järelmid siiski hirmutavad: seadus järeldab, olenemata sellest, kas te liigute väljapaistvates ringkondades või redutate Polüneesia pearahaküttide seas, kas te lukustate end kloostrisse või otsustate veeta oma ülejäänud elu ilusate ja iharate naistega ettevõttes, on teil (esime seadusesega kooskõlas) alati tegemist sama protsendiga, mis ületab alati teie ootusi.

Kolmas (ja kuldne) seadus

Kolmas seadus eeldab, ehkki ei sätesta seda selgesõnaliselt, et inimesed jagunevad nelja kategooriasse, mis jagunevad graafikul neljaks alaks I, H, S, B (vt esimest joonist). Stupidity

Kui Tom on ettevõtlik ja toodab Dickile kasumit ning kannatab ise kahjumit, siis Tom liigitub H väljale – ta käitus abitult. Kui Tom on ettevõtlik ning ta teenib kasumit ja tõstab ka Dicki kasusid, siis Tom liigitub alale I: Tom tegutses intelligentselt. Kui Tom tegutseb nii, et teenib kasumit ning põhjustab Dickile kaotusi, siis Tom liigitub alale B: Tom tegutses bandiidina. Lollus on seotud alaga [sigma] ja kõikide väärtustega Y teljel allapoole 0-i.

Kolmas seadus selgitab:

Loll inimene on inimene, kes põhjustab kahju teistele inimestele või inimeste rühmale, samal ajal jõudes nulli ja saades isegi kahju.

Kui ratsionaalne inimene kohtub esimest korda kolmanda seadusega, reageerib ta sellele instinktiivselt skeptiliste tunnete ja umbusuga. Fakt on see, et mõistlikel inimestel on raskusi kujutleda ja mõista arutut käitumist. Kuid hüljakem kõrgelennuline teooria ja vaadakem pragmaatiliselt meie igapäevaellu. Kõik me mäletame juhtusid, kui keegi tüüp võttis midagi ette, mis lõppes tema tulu ning meie kahjudega: me puutusime kokku abitu inimesega. Me kõik meenutame juhtumeid, kui keegi tüüp lõpetas mõlema osapoole kasudega: ta oli intelligentne. Sellised juhtumid siiski esinevad. Kuid pärast enesereflektsiooni tuleb teil tunnistada, et need juhtumid ei ole siiski kõige sagedamini igapäevaelus esinevad. Meie igapäevaelu koosneb enamasti juhtumitest, kui me kaotame raha ja/või aega ja/või energiat ja/või isu, elurõõmu ja head tervist kellegi pöörase kreatuuri ilmvõimatu tegevuse tagajärjel, kel omakorda ei ole midagi pistmist kasudega ja siiski ei saavuta midagi, põhjustades meile piinlikkust, raskusi või häda. Mitte keegi ei tea ega saa aru või suuda tõenäoliselt selgitada, miks see pöörane olend teeb mida ta teeb, mida ta teeb. Faktiliselt ei olegi mingit selgitust – või paremgi veel, on üks selgitus: see inimene on vaieldamatult loll.

Sagedusjaotus

Enamik inimesi pole sihikindlad. Teatud tingimustel käitub inimene abitult. Ainukest erandit selles reeglis esindavad inimesed, kes tavaliselt kalduvad on kõikides püüdlustes täiusliku sihikindluse poole.

Kõigest, mis edasi tuleb ei järgne, et me suudaksime graafikul kujutada üksnes lolle indiviide. Me saame arvutada iga inimese kohta tema kaalutud keskmise positsiooni joonisel 1 üsna sõltumatult tema vastuolulisuse astmest. Abitu inimene võib käituda vahetevahel intelligentselt ja juhuslikult ka kurjategijana. Aga vaadeldav inimene on fundamentaalselt abitu enamikes oma tegevustes, millel on abituse tunnused. Seega kogu kaalutud keskmine järk kõikides sellise inimese tegevustes paigutab ta graafikul H-veerandisse.

Fakt, et indiviide on võimalik paigutada graafikul sõltumatult tema tegevusest lubab mõningase kõrvalekalde kurjategija ja lolli tüüpides.

Täiuslik kurjategija on see, kes oma tegevusega põhjustab kaotusi vähemalt võrdsel määral oma võitudega. Jõhkraim tüüp kurjategijaist on varas. Inimene, kes röövib sult 100 naela, põhjustades sulle lisakaotusi või kahju, on täiuslik kurjategija: te kaotate 100 naela. Graafikul asetuvad täiuslikud bandiidid 45-kraadise diagonaaljoone peale, mis jagab B-veerandi kaheks täiuslikult sümmetriliseks vahealaks (Joon OM joonisel 2)

Siiski on “täiuslikke” kurjategijaid suhteliselt napilt. Joon OM jagab B-veerandi kaheks vahealaks B1 ja B2 ja valdavalt suur enamik kurjategijaid langeb kuhugi ühte või teise vahealasse.

Kurjategijad, kes jäävad alasse B1 on sellised isikud, kelle tegevuse saagikus on kasumlik, mis on kõrgem kui kaotused, mida nad põhjustavad teistele inimestele. Kõik kaabakad, kes on alas B1 on kurjategijad, kelle iseloomus mängib ülekaalu intelligentsus kuni nad liiguvad lähemale X-teljele, on nad iseloomult üha enam intelligentsed inimesed.

Kahjuks ei ole B1-alal inimesi väga arvukalt. Enamik kurjategijaid langeb alasse B2. Indiviidid, kes on selles vahealas, on need, kelle tegevuse saagikus on väiksem, kui teistele inimestele tekitatud kaotused. Kui keegi tapab teid, et röövida teilt 50 naela või mõrvab teid, et veeta nädalavahetus teie naisega Monte Carlos, võime me kindlalt väita, et tegemist pole täiusliku kurjategijaga. Ka arvutades tasuvust, et hinnata oma kasusid (kuid siiski arvutades tasuvust, et mõõta kahjusid) langeb ta B2 alale, väga lähedale lolluse õhukesele piirile. Kindralid, kes hävitavad mõõdutundetult ja põhjustavad loendamatuid õnnetusi ja saavad vastutasuks edutuse või medali, jäävad samuti sinna alale.

Lollide inimeste sagedusjaotus on kardinaStupidity4alselt erinev kurjategijate omast. Kui kurjategijad on hajutatud ühtlaselt veerandis, siis lollid inimesed on tugevalt kontsentreerunud ühe joone peale Y-teljele O-punktist allapoole. Selle põhjus on see, et lollid inimesed on enamasti ja õnneks lollid – teisisõnu nad põhjustavad sihikindlalt kahju ja kaotusi teistele inimestele ilma saamata mingitki tulu, kas positiivset või negatiivset.

Siiski on olemas inimesed, kes vaatamata nende ilmvõimatule tegevusele mitte üksnes ei põhjusta kaotusi teistele inimestele, kuid lisaks teevad iseendale kahju. On erisort üli-lolle, kes meie süsteemis ilmnevad kusagil Y-teljest vasakul alal S.

Lolluse võimust

Ei ole keeruline mõista, kuidas sotsiaalne, poliitiline ja institutsionaalne võim suurendab lolli inimese kahjustavat potentsiaali, kuid vajalik oleks selgitada ja mõista, mis teeb lolli inimese teistele ohtlikuks. Teisisõnu, mis põhistab lolluse võimu.

Peaasjalikult lollid inimesed on ohtlikud ja kahjutekitavad, kuna mõistlikud inimesed ei suuda hoomata irratsionaalset käitumist. Intelligentne inimene võib mõista kurjategija loogikat. Kurjategija tegevus jälgib ratsionaalset mustrit, vastikut ratsionaalsust, kui soovite, kuid siiski ratsionaalset. Kurjategija soovib oma arvele plusse. Kuna ta ei ole piisavalt intelligentne kavandamaks plusse samal ajal teenides sulle plussi, põhjustab ta oma plussiga miinust teie arvelt. See kõik on halb, kuid on ratsionaalne ja kui te olete ratsionaalne, suudate te seda ennetada. Te suudate ette näha kurjategija tegevust, tema vastikuid manöövreid ja inetuid püüdlusi ja sageli ehitada üles oma kaitse.

Lolli inimesega on see kõik võimatu, nagu selgitas kolmas seadus. Loll olend kimbutab teid ilma mingi põhjuseta, mingi eeliseta, ilma mingi plaani või skeemita – ja kõige võimatumatel hetkedel ja kohtades. Teil ei ole mingit ratsionaalset viisi öelda kui, millal ja kuidas loll inimene ründab. Kui olete vastamisi lolli inimesega, sattute tema armu alla.

Kuna lolli inimese tegevused ei allu ratsionaalsuse reegliltele, järeldub, et:

  • kedagi tabab rünnaku üllatus;
  • isegi, kui saadakse rünnakust teadlikuks ei suudeta luua ratsionaalset kaitset, kuna rünnak ise ei põhine ühelgi ratsionaalsel struktuuril.

Fakt, et lolli olendi käigud ja tegevused on korrapäratud ja irratsionaalsed ei tee mitte üksnes kaitset problemaatiliseks, kuid lisaks teeb iga vasturünnaku äärmiselt raskeks – nagu püüdes tulistada objekti, mis on suuteline kõige vähemtõenäoliseks kujutletamatuteks liigutusteks. See on see, mida pidasid Dickens ja Schiller mõtteis, kui nad esitasid vormeli, et “inimene on rohkelt rinnutsi rumaluse ja hääle seedimisega” ja hiljem kirjutasid, et “rumaluse vastu võitlevad Jumalad asjata”.

Neljas seadus

Et abitud inimesed, nimelt need, kes meie süsteemis langevad alale H, ei suuda tavapäraselt mõista, kui ohtlikud on lollid inimesed, ei ole üldsegi üllatav. Nende ebaõnnestumine on järjekordne näide nende abitusest. Tõeliselt hämmastav fakt siiski on see, et intelligentsed inimesed ja kurjategijad sageli ei suuda tunnistada kahjustuste võimu lolluses. On äärmiselt raske selgitada, miks see peaks juhtuma ja suudetakse märkida seda, kui kohtutakse lolli inimesega, sageli intelligentsed inimesed kui ka kurjategijad teevad vea rahuldades eneserahulolutunnet ja põlglikkust selle asemel, et eritada adekvaatses koguses adrenaliini ning ehitada kaitset.

Soovitakse uskuda, et loll inimene ei tee üksnes endale haiget, vaid see on segadusseajav lollus koos abitusega. Juhtumisi seotakse end lolli inimesega, et kasutada teda kellegi enda skeemides. Selline manööver ei saa vaid on katastroofilise mõjuga, kuna a) see põhineb täielikul lolluse olemuse valestimõistmisel b) see annab lollile inimesele lisaruumi oma talendi rakendamiseks. Võib ju loota, et lolli on võimalik manööverdada mingisse seisu, keegi võib sellega ka hakkama saada, kuid enne suuremat manöövrit pihustuvad lolli partneri ennustamatud käigud laiali, kuna lolli korrapäratu käitumine ei võimalda ennustada lolli kõiki tegevusi ja reaktsioone.

See võetakse selgesti kokku neljanda seadusega, mis sätestab, et:

Mitte-lollid inimesed alahindavad lollide inimeste kahjutekitavat võimu.

Eriti unustavad mittelollid, et igal ajal ja kohas, kõikidel tingimustel on lolli inimesega tegemist tegemine kulukas viga.

Läbi sajandite ja aastatuhande, avalikus ja eraelus, on loendamatud inimesed ebaõnnestunud neljanda seadusega ja läbikukkumine on põhjustanud inimkonnale hindamatuid kahjusid.

Viies seadus
Selle asemel, et arvestada individuaalset heaolu, lubagem arvesse võtta ühiskonna heaolu, mis selles kontekstis on individuaalsete tingimuste algebraline summa. Viienda seaduse täielik mõistmine on oluline analüüsiks. Sulgudes võib siin lisada, et viiest seadusest on viies kindlasti kõige tuntum ja selle järeldusi on väga sageli tsiteeritud. Viies seadus sätestab, et

Loll inimene on kõige ohtlikumat tüüpi inimene

Selle seaduse tagajärg on, et:

Loll inimene on palju ohtlikum kui kurjategija.

Täiusliku kurjategija töö tulemus (inimese, kes jääb joonele OM joonisel 2) on üksnes ja lihtsalt jõukuse ja heaolu muundumine. Pärast täiusliku kurjategija tegevust on tema arvel lisa, mis on ekvivalentne miinusega, mida ta põhjustab teisele inimesele. Ühiskond tervikuna ei ole seeläbi ei parem ega halvem. Kui kõik ühiskonna liikmed oleksid täiuslikud kurjategijad, siis ühiskond stagneeruks, kuid kõige hullem jääks olemata. Kogu äri käiks massiliste jõukuse ja heaolu muundumise ümber nende kasuks, kes toimetavad. Kui kõik ühiskonna liikmed tegutseksid tavapäraselt, siis mitte üksnes ühiskond tervikuna, kuid ka indiviidid leiaksid end perfektselt valmis riigis ilma ühegi muutuseta.

Kui loll inimene on tööl, siis on lugu sootuks teine. Lollid inimesed põhjustavad kaotusi teistele ilma mingi võiduta enda arvele. Seega ühiskond tervikuna on vaesunud.

Arvestussüsteem, mis leiab näidet põhigraafikul näitab, et kui kõik indiviidide tegevused jäävad paremale joonest POM (vt näidis 3) lisavad ühiskonnale heaolu, erinevatel astmetel, kõikide inimeste tegevused mis jäävad vasakule samast joonest POM, põhjustavad allakäiku.

Teisisõnu abitu, kelle puhul intelligentsus on ülekaalus (H1 ala), kurjategija, kelle puhul intelligentsus on ülekaalus (B1) ja ülal pool intelligentset ala (I piirkond) panustavad kõik, kuigi erinevatel astmetel, ühiskonna heaolu kasvu. Teiselt poolt rumalusele kalduvad kurjategijad (ala B2) ja lollusele kalduvad abitud (H2 ala) võimaldavad lollidele kaotusi, sellega võimaldades negatiivset hävitavat võimu ülal asetuvatele gruppidele.Stupidity5

See kõik viitab ühiskonna toimimise eneseanalüüsile. Teise seaduse järgi osa lolle inimesi on konstant [sigma] mis ei sõltu ajast, ruumist, rassist, klassist või mõnest teisest sotsio-kultuurilisest või ajaloolisest muutujast. Oleks sügavalt viga uskuda, et allakäivas ühiskonnas on kõrgem lollide arv kui arenevas ühiskonnas. Mõlemad on vaevatud samast protsendist lollidest inimestest. Erinevus kahe ühiskonna vahel on see, et halvasti toimivas ühiskonnas:
lollidel ühiskonnaliikmetel lubatakse rohkem ja enam teiste liikmete poolt toimetada;
mitterumalate osa koosseisus eksisteerib suhtelise populatsiooni kahanemine aladel I, H1 ja B1 ja proportsionaalne opulatsiooni tõus populatsioonis H2 ja B2.

See teoreetiline eeldus on rohkesti kinnitust saanud ajalooliste kaasuste põhjalikus analüüsis. Fakt, et ajalooline analüüs lubab meil uuesti formuleerida teoreetilisi järeldusi faktiliselt koos tõepäraste detailidega.

Vaadates klassikalist, keskaegset, kaasaegset aega väljandatakse imestust fakti üle, et igas riigis, mis areneb positiivses suunas, on vältimatu osa [sigma] lolle inimesi, kes hoiavad selle osa elujõulisena ja samal ajal toodavad iseendale kasusid, samal ajal kui teised ühiskonna liikmed loomulikult kindlalt liiguvad progressi suunas.

Riigis, mis liigub allamäge, võrdub lollide hulk [sigma]-ga; siiski ülejäänud populatsioonis on märgata kurjategijate kasvavat võimu ning ülekaalu lollusest (vaheala B2 veerandis B joonisel 3) ja nende hulgas, kes pole võimul, alarmeerivat arvu abitutest indiviididest (põhigraafikul H, joonisel 1) Selline muutus mittelollide koostises paratamatult tõstab [sigma] osa hävitavat võimu ja kindlat allakäigu. Ja riik läheb põrgusse.

Tõlkinud kunnark, 12.10.2014
Tõlgitud tekst: http://www.extremistvector.com/content/stupid.html
Carlo M. Cipolla http://en.wikipedia.org/wiki/Carlo_M._Cipolla