Piirideta ülikool, Eesti parim võimalus

TTÜ essee ja ideekonkursi MILLINE ON TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOLI ROLL TULEVIKUS konkursitöö.

On pandeemia-ajastu paradoks, et piirideta maailmast või ülikoolist kirjutada tahtes tuleb teha seda piirides. Maailm ümberringi tõmbub kokku, kontraheerudes piire aina kerkib ja teisalt neid lõhutakse, sest tavatus olukorras tuleks säilitada majandus ja ka ülikoolgi ei saa uksi sulgeda. Ja ei tahaks mõeldagi, mis saaks, kui eneseisolatsioonis viibides ei ole võimalust teksti või videokõne teel sõpradega suhelda, tööd teha või haridusteed jätkata. Ajastu vaim on videokõne lähikontaktsete vahel, mille algataja juhatab sisse küsimusega: “Kas sa kuuled mind?” Nii on ka ülikoolis, mis veel kümme kuud tagasi vastas mu küsimusele, kas õpinguid saab teha kaugelt – eitavalt, kuid täna on olukorraga kohanedes, on viinud õppetöö täielikult distantsõppe vormi. “Jah, ma kuulen.” Minu jalg ei ole tänaseks üle füüsilise ülikooli läve astunud ja see võiks olla järgneva essee üks lähtekohti arutledes, milliseid füüsilisi ja mõttelisi piire veelgi kaotades võiks kõikvõimalike piiride ajastul (loodan, et ajutisel) kõnelda piirideta ülikoolist.

Olen enda jaoks pannud kirja viis mõtet vormis: mis saaks, kui. Igatsorti ideede loomise töö on pelg tint paberil enne, kui keegi visioonid kunagi piiratud ressurssidega ellu viib. Küll aga võiks mõttetöö anda ainest küsimaks ülikooli siseselt ja ülikooli partneritelt, kas see on midagi, kuhu suunas me tahaksime teel olla.

Siin on mu viis mõtet. 

Milline piir kaoks, kui TalTech suudaks lähema viie aasta jooksul pakkuda ajast, kohast ja ajakavast sõltumatut asünkroonset rahvusvahelist e-õpet kõvades teadustes?

Mis saaks, kui TalTech looks investeerimisfondi, mis investeeriks pika-ajaliselt tehnoloogiaettevõtetesse ning seeläbi kasvataks ülikooli tulusid, mida kasutada ülikoolis omakorda innovatsiooni loomiseks?

Mis oleks, kui TalTech võtaks eesmärgiks tõusta läänemereregiooni parimaks tehnoloogiaülikooliks näiteks infotehnoloogiahariduses? 

Mis juhtuks, kui läänemeremaade tehnikaülikoolide vahel kaoksid piirid ja tekiks ühisõppekavu?

Mis toimuks, kui TalTech suudaks anda nanokraade ja siduda rohkem töötavaid inimesi ülikooliga?

Ilmselt, kui need mõtted ei realiseeru, siis ei juhtukski midagi. Vähemasti päike tõuseks endiselt idast, Eestimaa talved oleksid kehva lumekattega ja TalTech paikneks Ehitajate tee alguses. Aga nagu ideede alguseski on sõnastatud, siis, mis saaks, kui – kui need ideed ellu viia?  Ning kui on olemas lahendus, on olemas ka probleem, mida idee soovib lahendada. Ja kui on olemas probleem, kas ehk tuleks kindlaks teha, kas tegemist on ülikooli jaoks ellujäämiseks kriitilise probleemiga. Kas võib juhtuda, et päike hakkab ühel heal päeval läänest tõusma ja kogu maailm läheb hulluks pöördub tagurpidi? Või on tegemist väikese probleemiga: kehva lumega sooja talve korral läheme kõik Otepääle lumekahurite alla suusatama? Siinkohal väidan, et TalTechil on kasvu tagamiseks praegu järgmised probleemid, mis seavad ülikoolile piire ja mida tuleks ületada:

Esiteks, e-õppe osakaal maailmas tõuseb plahvatuslikult pandeemia tingimustes ning kui TalTech ei digitaliseeri õppekavu – ei hakka e-õpet ajast, kohast sõltumatult ning asünkroonselt – pean silmas siinkohal seda, et õppijale jääb endale sobiv tempo ja aeg valida – pakkuda, jääb TalTech sündmuste pealtvaatajaks mitte eestvedajaks. Ülikooli esimese astme hariduse taseme võib täna omandada Youtubest või Courserast ning ülikoolil kui institutsioonil peaks jääma roll pakkuda midagi enamat.

Teiseks, innovatsioonide ning teadustööst kasvava ettevõtluse rahastamine eeldab teatud stabiilsust ja pika-ajalist sihti. Kuniks TalTechil ei ole endal piisavalt kapitali, mida kasutada spin-offide finantseerimisel, seni ka teadusest tuleb vähem teadusmahukat ettevõtlust. Teisalt oleks kapital vajalik maailmatasemel õppejõudude tõmbamisel TalTechi külge.

Kolmandaks, Tartu Ülikool on infotehnoloogiahariduses pakkumas kaasaegsemat ja integreeritumat õpet teiste teadustega: pakutakse andmeteadust, informaatika haruna on võimalik õppida näiteks neuroteaduseid, kvantarvuteid, bioinformaatikat. Kui TalTech tahab siinkohal olla suunanäitajaks, oleks mõistlik teha koostööd tippkoolidega läänemeremaades ja seeläbi arengus edasi liikuda. Kaotada piir.

Ja neljandaks: töötavad ja pereinimesed, nagu ma isegi, on kasutamata ressurss ülikooli jaoks, kes sooviksid õppida, kuid mitte täis magistriprogrammi, vaid tööalaselt vajalikke oskusi. Kui ülikool soovib laiendada õppijaskonda kahaneva rahvastiku tingimustes, on mõistlik kaotada piir magistriõppe ning moodulitena (nanokraadidena) pakutava hariduse all. See võimaldaks TalTechile ka globaalsemat haaret ja teisalt kaotaks kergemini ära piiri inimese jaoks, kes soovib oskustelt edasi liikuda või elukutset vahetada.

***

Aga mis saaks, kui võtaks ette ja prooviks ära teha. Vaidleks, arutaks, paneks plaani paika ja kõige lõppeks, teeks ära. Kui palju on ülikoolil kaotada, kui luua e-õpet, mida on võimalik asukohast sõltumatult omandada? Kas see tooks juurde uusi õppijaid? 

Kas täiskohaga töötav kahe lapse isa Pärnust, nagu ma täna olen, saaks liikuda enesearengu teel edasi, kui ülikool ei pakuks erakordsetes tingimustes e-õpet? Ei saaks. Ilmselt ei saaks seda teha ka Ukraina tudeng, kes täna, mitte küll ülikooli pandud piiri tõttu, ei saaks võtta peret kaasa, et TalTechi õppima tulla. Ent miks ei võiks Ukrainast omandada TalTechi haridust samadel tingimustel mis kohapealgi?


Kuidas pika-ajalise horisondiga tehnoloogiainvesteeringud ja sellest tekkivad vahendid aitaksid kaasa sellele, et täna 10 aasta pärast oleks TalTechil rääkida mitu edulugu ettevõtlusest, mis on ülikoolist välja kasvanud? 

Või kui tahta olla infotehnoloogiahariduses vedur mitte vagun, siis ei piisa mu meelest sellest, koolide liitmise läbi tudengkonna kasvatamisest, kuivõrd tegelikkuses oleks vaja teha tööd uute suundadega ja aladel, mis Eestile mainet ja tuntust loovad, õppekavu korralikult reformida vähemalt iga 5 aasta tagant. 

Hea ülikooli tunnus on akadeemiline ja mõttevabadus, seda õnneks TalTechil on ning see on eelduseks, et ülikool on suuteline piire kaotama. Mistõttu ma olen optimistlik, et asjad, mida ma välja tõin juhtuvad ülikoolis lähima 5 või 10 aasta perspektiivis nii ehk naa. Aga kärsitu inimesena, tahaks ju, et kohe, täna. Nagu mu nelja-aastane poeg. Vähemasti tuleks tööd alustada, et juhtuks.

Essee lõpetuseks, tavaliselt ei tooda sisse uut mõtet, kuid ma siiski eiran norme. Oma tegevusvälja senisest laiendades ning proovides arengutest ees tegutseda vähemalt 10 aastase horisondiga, on võimalik tagada, et konkurendid tulevad alles 5 aasta pärast järele. Piiride kaotamine ülikooli jaoks rullub minu jaoks lahti piiride kaotamisel õppija ja ülikooli vahelt ja ka TalTechil vaja teadlaste järelkasvu. Õnneks aga ülikool ei tegutse muust maailmast isoleerituna. Jõudu ja vastupidavust meile kõigile!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s