ITSPEA: Kas jäljed liival on eikellegimaa?

Sellenädalase kodutöö jaoks lugesin ma läbi Mark Andrejevici artikli „Surveillance in the digital enclosure“ (The Communication Review, 2007 Routledge), et lahendada ülesanne: selgitada, mis on digiaedik ja anda endapoolne hinnang.

Pean tunnistama, et mul on marksistide mõttevoolude suhtes (mõningane) allergia, mis süveneb iga taolise artikli kaudselt sunnitud läbilugemisel. Selle aine raames on tegu teise marksistlikest ideedest tuleneva kodutöö lahendamisega, kelle ideedega ma pean silmitsi olema ning mul on tükk tegemist, et panna end lugema Karl Marxi järjekordsest kaasaegsesse pakendisse rüütatud mõttevoolust, mille keskmeks on seekord metafoor, kuidas korporatsioonid, eelkõige Google aedikustavad tootmisvahenditega üksikisikuid, jättes neid ilma kapitalist, antud juhul privaatsusest.

Aediku mõiste on ajalooliselt arenenud välja marksistliku koolkonna loogikast, mille kohaselt Inglismaa maaomanikud ekspluateerisid avalikku maad ning omastasid selle enda heaolu teenimiseks. Digiaedik on Andrejevici (viidates James Boyle) „mõtetest tulenevate immateriaalsete hüvede aedik“, teisisõnu strateegiad, mis privatiseerivad, kontrolliva ja nivelleerivad informatsiooni ja intellektuaalomandi piiril. Lõppsõnas ütleb Andrejevic, et digiaedik on sama immateriaalsele tööjõule, mis aedik ajalooliselt põllumajanduses. Varajases tehnoloogia arengu faasis on digiaedik üksnes kommunikatsiooni toimumise andmete salvestamine, kuid mitte sisu ja käitumise süva-analüüs. Seoses digitaalse andmeedastusega on toimunud kvanthüpe, mis võimaldab ka analüüsida sisu.

Põikan vahepeal korraks kõrvale. Lugesin hiljuti Kalev Hannes Leetaru raamatut „Data mining methods for the Content Analyst: An Introduction to the Computational Analysis of Content“, milles on ära toodud lihtsaimad meetodid sisuanalüüsiks. Selles on huvitav viide sellele, kuidas on arendatud välja keelt uurides terrorist speechi.

Benkler ja Schiller täiendavad Andrejevici kirjutises: „Isiku omandis mitteoleva informatsiooni sundvõõrandamine“. Andrejevic ütleb, et mida levinum on kaasaegses ühiskonnas toode või teenus, seda enam kaldub see andmesalvestamise poole. Teisalt, mida enam inimesi lubab salvestada oma informatsiooni, seda populaarsemaks teenus muutub.

Andrejevic sihib eelkõige Google’t, kes tema sõnul käitumise ja demograafiliste andmete töötlemisega kogub informatsiooni kasutaja kohta, muundades andmed turundusinformatsiooniks – personaliseeritud reklaamipakkumiseks. Ta ütleb samuti, et informatsioon ei soovi olla vaba digiaedikus ning loob kujundid vangla, asüül ja vabrik, kirjeldamaks vaba-aja, tarbimise ja koduste tegevuste jälgimist. Google’t iseloomustab Andrejevici sõnul tsentraliseeritud andmete kontroll. Digiaedikus on erinevad sümmeetria ja avatuse mõõdud. Andrejevici sõnul on Amazonis raamatumüüjal võimalik näha, kes ja mis raamatuid on otsinud, ent mobiilide juures pole võimalik teada, mis saab informatsioonist tehtud järeldustega. Google’i puhul heidab Andrejevic ette seda, et geopositsioneerimise, otsingute ja e-mailide sisu korrelleerimisega on võimalik teha väga kaugeleulatuvaid järeldusi kasutaja profiili kohta. Ta toob ka näiteks Microsofti, kes tsenseeris Hiina võimude soovil blogijat Zhou Jao’d ning kustutas tema loodud sisu USA pinnal olevas serveris.

 ….

Mark Andrejevicil on minu arvates õigus, et käitumine ja õigus seda salvestada on täna eikellegimaa. Või, noh, tegelikult priviligeeritud luureametkondade ja politsei tänane õigus riigikorda kaitsta – Eesti näitel. Ma ei lugenud välja ühtki viidet, et tegemist on halva nähtusega – otsesõnu ta ei öelnud seda – ent ei saa ka ütlemata jätta, et marksistlik kapitaliteooria on oma ideoloogialt klassivõitluslik, st Google asetub siinkohal ekspluateerija rolli.

Ma avastasin hiljuti, et olen andnud Googlele loa jälgida aeg-ajalt oma liikumisi Androidis http://maps.google.com/locationhistory Jah, nendin, et see oleks pidanud olema nähtavam ning loa küsimine lihtsalt mitte järjekordne linnuke kastis. Samas olen Googlelt saanud vastu ka e-maili teenuse, pilves oleva kalendri ning ühtteist veel, mis on minu elu lihtsustanud. Ma ei suudaks tõenäoliselt luua samaväärset teenust nagu Gmail, üksikisikuna, ja seetõttu ma ei leia ka ülitundlikult, et minu privaatsust oleks selleläbi riivatud.

Ma ei ole siiani andnud andmeid TÜ geenivaramusse – minu terviseandmed on minu jaoks olnud seniajani piir minu isiklike andmete loovutamisest, isegi teaduse hüvanguks. Samas, olen selle põhimõtte praeguseks ülevaatamisele viinud. Samas, olen hoidnud sugupuud geni.com-s, mis tegelikult rikub Isikuandmete kaitse seadus.

Usun, et tehnoloogia arenedes on lähevad ka privaatsuse probleemid aina raskemaks – st uue informatsiooni monitoorimis- ja salvestamisvõimaluste tekkele on iseloomulik, et privaatsus on laienev mõiste ja digiaedik täna on võib-olla probleemne geojälitus või sugupuu, tulevikus võib-olla hoopiski komplitseeritum infokogum, näiteks mõtete salvestamine ja järelduste tegemine – see võib tunduda ulme, aga ma usun, et realiseeritav, millest andmeid luuakse ning neid töödeldakse. Nagu ma ka Andrejevicist aru sain, siis probleem ei ole niivõrd uue info olemasolu, kuivõrd kellegi õiguses sellest järeldusi teha ja tehnoloogial on omadus digiaedikuid tekitada.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s