Kui ma kaks aastat tagasi võtsin kätte Lewis Carroli „Alice imedemaal“, siis ma tabasin end ühtäkki valemite rägastikust, olin haaratud loogilistest konstruktsioonidest ja arvudest. Ma püüdsin mõista. Sama järelduseni, et Alice on matemaatiline fiktsioon jõudnud varem ka Melanie Bayley Newscientistis. http://www.newscientist.com/article/mg20427391.600-alices-adventures-in-algebra-wonderland-solved.html
Teises peatükis Alice püüab korrutada, ent saab kummalised vastused. 4×5=12 (18ndik süsteemis) 4×6=13 (21ndik süsteemis), 4×7 = 14 (24ndik süsteemis), arvusüsteem kasvab iga kord 3 võrra.
Alice on esimesena jõudnud minu teadvusse läbi http://www.youtube.com/watch?v=Zs7VxRjG5lE multifilmi aastal 1992 või 1993, mida ma vaatasin teise klassi lapsena. Tollal oli see reis uskumatusse maailma, kus aeg käib tagurpidi. Nüüd, vaatan Alicet kui efektset matemaatika- ja programmeerimisõpikut, mis on ehitatud irratsionaalselt ja samas loogiliselt. „Alice imedemaal“ läbi on ka õpetatud USAs lenduritele topograafiat, seitsmendikele murde ja Pi-d.
Kunnar Kukk 